Robert Silverberg. Maa teine vari.


 

Robert Silverberg. Maa teine vari.

Tlk Eve Köst. Eesti Raamat.

1994. 216 lk. 

 

9 lugu ja kaks autorit, see on novellikogu, see on ulme. Tõsi, ega kaane järgi ei oleks küll žanrit osanud ära arvata, kuid nimi, Silverberg, räägib iseenda eest. Paneb imestama, et kirjastus Eesti Raamat vaevus seda raamatut eesti keelde ümber panema, ja mina lihtsameelne arvasin, et peavoolu ning ulme vahel on mingi kraav või oja, mis neid lahutab. Midagi sellist ei ole, vähemalt selle raamatu puhul ei saa nii väita. Kuid raamat ise, jaa, mulle küll meeldis, nii et ei kurda ega kahetse midagi, oli huvitav lugemine. 

Ei juhtu küll tihti, et ühte juttu mitu korda avaldatakse, aga siin on nõnda läinud. Avalugu, sedapuhku nimega „Midagi tundmatut eksleb vabana” lugesin juba Mario Kivistiku koostatud antoloogias „Hirmu vöönd” (1993). Teisel lugemisel pidin tunnistama, et suuri muutuseid ei olnud jutus ette võetud, ikka oli sama lugu, Vsiir, too väike humanoid satub kogemata ruumilaevaga Maale ja siis alles viperused algavad. Appi tuleb telepaadi võimetega doktor Mookherji. Väga ei taha tähte närida, kõhtu see ei täida ja kuhugi ei vii nagunii, aga Kivistiku tõlge tundus kuidagi ehedam olevat, kuigi lugu on hea. 

Tuleb mainida, et mingit suurt tulevärki, actionit ega tehnoparki oma tulede ja viledega Silverbergil selles kogumikus ei esine. Pigem on rõhk millelgi, mis ta siis on, midagi pehmemat, sotsiaalne ulme võiks olla selle ühisnimetaja. Ajaskaalal tunneb autor end üsna vabalt, nii läheb ta tihti kaugele tulevikku, et mängida läbi erinevaid stsenaariumeid, üks hirmutavam kui teine. Kas eilne ulme just väga täpselt suutis tänast päeva ära aimata, sellega on nii ja naa. Mõni asi kindlasti on läinud täppi, mõni mitte. Kuid Silverbergil on siin üks pikem lugu,  „Mis juhtus siis, kui minevik taganes”. Mis seal siis juhtus? SF ehk San Francisco linna veevärki puistab üks antisotsiaalne isik narkootilist ainet, mis muudab veetarbija mälu, kes vett joob, ei mäleta enam midagi minevikust. Jah, ei ole üldse palju vaja, et algaks paanika, tsivilisatsioon on ju nii haavatav, mis juhtuma hakkab, see on üsna masendav. Jutt oli nukker ja naljakas samuti, inimesed on inimesed, saan aru, tuleb tuttav ette. Aga, märkimisväärne on see ühes lõigus kirjutab autor nii: 

„Mueller ei saanud kuulutada end lihtsalt maksejõuetuks. Kõik osariigid ja föderaalvalitsus olid äkitselt välja mõelnud masendavad pankrotiseadused. See juhtus  pärast 2008-nda Suurt Krediidiepideemiat, mil suurmoeks sai teha mitte iialgi tagasi makstavaid võlgu ja jätta end muretult kõiksugu kauakestvate ja keerukate kohtumenetluste hooleks.” (lk 64-65) 

Lugu peaks pärinema kuskilt 60ndatest, kas autor võis teada, et midagi sarnast võibki juhtuda, et saabub masu, vaevalt ta seda teadis, kuid pakku tabas küll kümnesse. 

Ja nii need lood loetud saidki. Ei saanud järjest minna, tuli ikka hoida vahet, anda neile settimiseks aega. Tundub, et mida lõpu poole lugemisega jõudsin, seda paremaks jutud läksid. Viimased kaks, „Laul, mida laulis zombi” ja „Kärbsed”, üks räägib kunstniku kutsumusest, teine vestab südametunnistuse kaotamisest, kirjutatud, nagu siin kirjas, kahasse Harlan Ellisoniga. Kõrgel tasemel on need mõlemad, üllatusin ja mitte vähe, olen sõnatu… 

Kui midagi jäigi nõrgemaks, siis kaks lühilugu, „Armunud Ishmael”, milles delfiin lõi külge oma hooldajannale, ja jutt „Tumeda tähe poole”, kus kaks teadlast ei suuda omavahel läbi saada, muudkui kisuvad riidu ning samas unustavad midagi olulist. Üks moment, mida veel tasub mainida, on erootika, küll vähe ja sordiini all on seda siin antud, kuid kohati siiski esineb. Meelde jäi veel lugu „Kui puud näitavad hambaid”, see on nüüd küll selline, mida täna enam kirjutada ei saaks. Selles jutus oli mees, kes kasvatas puid, aga pidi ohtliku viiruse tõttu oma puudesalu maha põletama, aga need puud olid siiski ju ainult puud. Kui mõni autor täna midagi sarnast kirjutaks, varitseb teda oht langeda radikaliseerunud puudekallistajate ühislintšimise alla, mis parata, ajad on muutunud. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et see on üks korralik ja kobe jutukogu. Ja nagu ikka juhtub, et mõni lugu on parem, mõni kehvem, ei muuda see ometi üldmuljet, mis jäi positiivne. Kahjuks jäeti Silverberg lausa teenimatult ülekohtuselt välja küll omaaegsest ulmeantoloogiast „Lilled Algernonile” (1976), kuid tema loomingu hilisematel avaldamistel on teeneid nii kirjastusel Fantaasia kui ka Skarabeus. 

Väga hästi on kokku võtnud Silverbergi jutud tõlkija, laenan lõpetuseks temalt ühe lõigu.

„Teaduslik fantastika on kujunenud tänapäeva omamoodi valmikirjanduseks, mis aina õpetab ja hoiatab. Enamik fantastidest projitseerib üsnagi täpselt tulevikku meie kaasaegse inimese ja olukorrad, piitsutab tänapäeva patte ja pahesid tuleviku rüüs. „Lõppkokkuvõttes kirjutan ma tänapäeva inimestele, kuid kujutan neid Galaktika rõivastuses,” ütles Stanisław  Lem. Nii teeb ka Silverberg. Temagi näeb inimest staatilisena. Tulevik loob uue elukeskkonna ja uued olukorrad, inimesed aga ei muutu kuigivõrd.” (lk 212)


Goodreads

Loterii

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.