Michael Crichton. Andromeda.
Michael Crichton. Andromeda.
Tlk Rein Saluri ja Enn Soosaar. Eesti Raamat. 1975. 240lk.
Ühes tuntud filmis ütleb Simon
Simonet hämmeldunult võõrast objekti vaadates: „See on midagi sõjalist või
kosmilist“. Umbes selline tunne valdas mindki, kui alustasin Andromedaga. Juba
kaanepilt on siin kummaline, mingi mehe pea, linnud, varjud ja sinine taust, ei
no mida! Lugedes loksusid detailid muidugi paika, aga esmamulje oli pelutav
ning ei saa ma salata, omamoodi meelitav ka. Tagantjärgi võin juba öelda, et
tegemist on katastroofi looga teadusulme kullafondist. Autor talutab lugeja
käekõrval läbi viie päeva, kui teadust tabas kriis. Tegevus toimub 1967. aasta veebruaris
USAs, kus juba mõnda aega on edutult otsitud maavälist eluvormi. Romaan algab,
kui ülese saadetud satelliit toob Maale naastes kaasa uue eluvormi, mis
ohjeldamatult kiiresti hakkab levima ja tapma. Kuid „teaduslikel eesmärkidel“
oli selliste juhtumite uurimiseks ehitatud Nevada hõredalt asustatud piirkonda
maa-alune labor „Wildfire“. Et seal bioloogilist relva taheti luua, selle
aimasin juba enne autori vihjet ära. Raamat räägibki käputäie teadlaste
eneseohverduliskest otsingutest, et ohtlik bakter kontrolli alla saada.
Ei no, mis ma võin lisada, muidugi
olin pahviks löödud, väga hea raamat on. Imestama pani, et Crichton ei viinud
tegevust tulevikku, vaid pani oma kaasaega. Sellega õnnestus tal raamat valmis
saada täpselt õigel ajal, veel enne esimese inimese astumist Kuule. Kui tekkis
kokkupuude kosmosega, olid arusaadavalt päevakorral steriliseerimise ja
karantiini küsimused. Oma ajastut on ta samuti väga tõetruult edasi andnud.
Sidepidamiseks oli küll ekraaniga telefon, aga oli ka teletaip, surisevad
magnetofonid ja paberlintidega infokandjad. Eessõnas autor vabandab lugeja ees,
et võib minna liiga üksikasjalikuks, aga sellest ei lasknud ma end häirida.
Omamoodi oli hariv lugeda sellist teksti, olgu siis üks väike näide leheküljelt
142.
„Inimene elab faktiliselt bakterite
ookeanis. Neid on kõikjal – nahal, kõrvades ja suus, kopsudes, maos. Kõik, mis
inimesele kuulub, kõik, mida ta puudutab, iga ta hingetõmme kubiseb
bakteritest. Baktereid leidub igal pool, ainult et tavaliselt ei taju me neid.“
Vähemalt ei
olnud nii, et midagi jäetakse rääkimata. See on märk sellest, et autor hoolib
lugejast, tal ei ole kama kaks, kas saadakse midagi aru või peab kuskil udus
sumpama. Tegelased jäid ehk pisut pinnapealseks, aga rõhk oli probleemi
lahendamisel, mitte karakteri arengul. Ja ometi, kõik kulges siiski kuidagi
loogiliselt, jah, oli pinget ja tegi kõhedaks, aga pooleli jätta samuti ei
saanud. Lausa üllatasin, et Andromeda oli autori debüütteos, millest 1971.
aastal tegi Robert Wise filmi „The Andromeda Strain“. Aga filmisõbrale ei
tohiks päris võõras olla ka „Jurassic park“, mille Crichton kirjutas 1990.
aastal. Üldiselt on „Andromeda“ selline raamat, mille võib riiulisse tagasi
panna „Trifiidide päeva“ kõrvale. Mõlemad kuuluvad Mirabilia paremikku, mis on
kindla peale minek.
Kommentaarid
Postita kommentaar