Vaade pimedusse

Vaade pimedusse. Ulmeantoloogia.

Koostanud Mario Kivistik. Salasõna. 2003. 168lk

Iga ulmefänni jaoks ei tohiks siin küll midagi enneolematut olla, aga mulle kui tavalugejale pakkus raamat siiski üllatust. Mäletan häguselt, et Mardus kunagi 90ndatel ilmus, kuid formaat oli hoopis teine, see oli nagu ajaleht või siis ajakiri, ilmus õhukesel paberil ja must-valge kaanepildiga. Mis temast edasi sai, polnud õrna aimugi. Nüüd, aastaid hiljem, tänu Jüri Kallase vihjele, avastasin, et Mardus jõudis ka antoloogia kujul avalduda. Wiki andmetel ilmus ajakiri aastail 1991-2001, viimane antoloogia jõudis lettidele 2004. Tuleb tunnistada, et Marduse abil täitis Mario Kivistik olulise lünga eesti ulme sektoris, mille eest talle ka Stalker on omistatud. Aga antud eksemplari kohta palju lisada ei olegi, sest BAAS.ulme lehel on seda juba piisavalt tehtud. Mainin vaid ära mõne nüansi, et lugemispäevikusse mingi märk jääks.

„Vaade pimedusse“ koondab kokku kimbu lugusid meilt ja mujalt. Ainus katustermin, millega ühe sombreero alla jutte panna, on ulme. Tagakaanelt loen, et siin on kolm jutustust ja viis juttu kaheksalt autorilt /-/ high fantasy`st ja dreamulmest SF-põnevike ja laushorrorini. Autorkond oli mulle fifty-fifty, pooled nimed tuttavad, pooled tundmatud.

Veiko Belials ja tema „Valdjate and“ on nüüd see jutt, mida pean high-fantasyks. Otseselt viitab sellele ka Jason Engle kaanepilt, mis on täitsa õnnestunud. Jutus tegutseb noor ja kärsitu võlur Hennor, kellel on vaja sooritada eksam, jõudmaks järgmisele astmele. Ma pole Belialsi teisi jutte lugenud, aga siin küll midagi häbeneda ei ole. On olemas oma maailm (Rajamaa), tegelased ja tegevustki jagub. Pean aga mainima, et lühiproosa ei sobi hästi high-fantasy jaoks. Kogu tausta loomine, reeglite paika panemine võtab juba nii palju ruumi, et selleks jääb kümme lehekülge ilmselgelt väheks. Mida autor öelda soovis, ta ütles loomulikult ära, et teadmised on tähtsad, aga mis edasi saama hakkas, seda enam teada ei saa. Loo taustal tõstab kurjus pead ja head on ohus, aga siis sai jutt juba läbi.

Mõtteliselt samasse kanti läheb ka Karen Orlau jutt „Õpilane“, mida saab pidada juba etno-õuduseks või etno-fantasyks, eks need žanrid kipuvad segunema nagunii. Õpilane räägib Reno nimelisest kerge puudega noormehest, kes elab kuskil Eesti külas eelmise sajandi algul. Muidugi ei ole aega ega kohta autor välja lobisenud, see on minu arvamus ainult. Ja seal külas siis see Reno toimetab ja teiste halbadega piike murrab. Täitsa lahe lugemine oli, mida ei saa öelda järgmise autori kohta.

Abel Caini „Uisomäe“ on samuti õudusjutt, aga see hargneb lahti kuskil 90ndatel, pakun, et Lõuna-Eesti külas. Murrak, mida räägitakse, lubab seda oletada „Meoke Uisomäe tüdrik ennemb uiska kart on!“ (lk43). Loo peategelane on tüdruk Tiine, kelle suguvõsa on sattunud elama tallu, mida piiravad ussid, neid usse on seal ikka palju, nii ei jutt muutus lausa rõvedaks. Arvata võib, et autori eesmärk ei olnudki lugejale mekk moka peale määrida. Loodetavasti ei tee ma kellelegi ülekohut, kuid Abel Cain on kodumaistest autoritest vähemalt siin kogumikus kõige rohkem kirjanik.

Kuhugi äärealale jääb Marek Simpson jutuga „Kuidas kirikuõpetaja Madis taevasse ei saanud“. Selles loos kohtub pastor kuradi endaga, kes teeb ettepaneku otsustada selle üle, kes võib hukkuda ja kes mitte. Pastor hakkab oma usus küll kahtlema, aga lõpuks keeldub kuradiga milleski kokku leppima. Ei ole mina eestlaste religiooni suhtumise üle pädev otsustama, aga no kui selline lugu on kirjutet, egas midagi. Kusjuures pean lisama, et kirjutatud ei ole üldse kehvasti. Mulle meenus selle kahtleva pastori jutu peale üks Turisti laul, „Ma ei usu näärimeest ka präänikute eest jne“.

Lew R. Berg „Naine Morooviast“ on kobe põnevik, mis viib tulevikku ja erinevatele planeetidele ilmaruumis. Jutt on detektiiv Rohhartist, kellel tuleb leida kaduma läinud inimene ja tuua tõde päevavalgele. Tõde on ka see, et peategelane on robot, nii ma arvasin, sest ei olnud tal ei mingeid emotsioone ega meeleolutsemisi, ainult puhas kulgemine algusest lõpuni. Loed läbi ja unustad järgmiseks päevaks, mis ta nüüd oli.

Tõlkejuttudest sai esimesena lugeda Ronald Chetwind-Hayesi lugu „Elementaarolend“. Tegemist on korraliku tondijutuga. Londonist maale suvilasse abikaasa juurde sõitev Reginald Warren kohtub rongis pealetükkiva Madam Orloffiga, kes näeb tonte seal, kus teised neid ei näe. Viimasel hetkel võtab mees küll tema visiitkaardi, aga muretsemiseks pole ju ometi põhjust. Öösel kisub olukord juba räbalaks, mehe kehas on koha sisse võtnud keegi… võõras. Hommikul kutsutakse kohale rongist tuttav proua ning kurja vaimuga näikse asi korda saavat. Täitsa mõnusalt pinget keriv lühilugu, mida lugedes hakkas film silme ees jooksma. Kuigi avaldatud juba aastal 1974, võib pidada autorit natuke prohvetlikuks. Kui ta hoiatab tipptunnil metroos sõitmise eest, et seal võivad olla E-olendid, siis praeguses viirusohus ei kõla hoiatus sugugi üleliigsena. Jutt meenutas natuke I. Hargla loodud Pan Grpowski eksortsismiriitust, aga õige vähe.

Gardner Dozois „Kuningriik mere ääres“ (i.k. „A kingdom by the sea“, on otsene vihje E. A. Poe luuletusele „Annabel Lee“.) Ilma Poe taustata oli see üks masendav õudusnovell, loomulikult hästi kirjutatud, aga rõõmutu. Loomade tapamajas töötav lihunik läheb naisest lahku ning hakkab unes kohtuma uue naisega… lõpu võib juba ära aimata. Sellist kraami ei saa palju korraga lugeda, hakkab muserdama. Ideaalis, et midagi tõlkes kaduma ei läheks, peaks seda lugema originaalis ja koos Poe luuletusega.

Tõlgetest jäi mu isiklikuks lemmikuks Boriss Rudenko. Tema nimi peaks fännidele juba tuttav olema, Rudenkolt on hiljem avaldatud kahes antoloogias kolm juttu („Kaaren“, Skarabeus, 2013 on kaks lugu: „Semiliranda kingad“ ja „Ei mingit probleemi“. Kogumikus „Me armastame Maad 2“, Fantaasia, 2017, avaldati lugu „Limaan“). Nagu ikka, on tõlkijaks ka sedapuhku Veiko Belials. „Raske juhtum“ on kosmoselugu. Võõral planeedil hädamaandumise teinud laeva meeskond leiab lähedusest teise hukkunud laeva, millelt hakatakse äralennuks vajalikku varustust laenama. Kohalik fauna on kõike muud kui sõbralik. Koletised ehk gorgod võtavad inimese kuju ja viivad kohale saabunud segadusse. Jutule lisab veel omapoolse kihi armukadedusest vaevatud kapten ja jutustamise laad. Lugu räägib vaimuhaigla palatis raviarstile patsient, keda peetakse raskeks juhtumiks. Oli põnev ja pinev lugemine.

Antoloogiale paneb punkti Indrek Hargla essee „Uuest ulmest“, mida tasub võtta kui soovitust, keda-mida võiks kaasaja ulmes lugeda. Mida siis öelda terve raamatu kohta? Millegi pärast ei pea koostaja tarvilikuks kohalike autorite kohta kirjutada paari lauselist tutvustust. Kes on Cain Abel nt teada ei saa, aga see selleks. Soovitada seda raamatut väga ei oska, siin on üksjagu vägivalda, kes teab, see teab, kuid oli hea lugemine. Ma ei ole küll palju antoloogiaid lugenud, kuid nii eripalgelist kogumikku pole varem ette sattunud. Autoreid on idast, läänest ja koha pealt, samuti on žanri läbilõige väga lai. Kui alguse aja Mardus oli põhiliselt õudusajakiri, siis hiljem pakutakse tekste juba seinast seina. Müügilt on need keskmise LRi mõõtu raamatud küll kadunud, aga teise ringi letis peaks midagi leiduma.