Hajo Seppelt. Spordi vaenlased.

Hajo Seppelt. Spordi vaenlased.

Tlk Helle Blum.

Äripäev.

2020. 352lk.

Kõrvalt vaadates on sport küll suur emotsioonide kaskaad, aga mis toimub tegelikult, n. ö. kulisside taga, kui palju on seal tõde või pettust, sellest räägib see raamat ausalt ning varjamatult. Hajo Seppelt on Saksa ajakirjanik, kes alustas spordireporterina juba 80ndatel keskel. Viimased aastad töötab ta ARD kanali juurde moodustatud grupis, mis ainult dopingu juhtumitega tegelbki. Ja neid juhtumeid temal juba jagub, oma kommentaare on tal ka suuremate organisatsioonide, nagu IAAF, FIFA, ROK ja WADA (Maailma Antidopingu Agentuur) kohta öelda. Arusaadavalt keerleb kogu karusell raha ümber, aga et see nii kaugele on läinud - masendav. Paraku saab vaid nentida, et inimelu maksab seal areenil veel kõige vähem. 

Uuriva ajakirjanikuna liigub Seppelt maailmas palju ringi. Nii tulevad jutuks Keenia jooksjad, visiit Põhja-Koreasse ja Venemaa külastused. See, mis toimus Venemaal, oli juba lausa uskumatu. Seda tunnistab ka mõne aasta eest sotsiaalmeedias liikunud lause:  "Venemaa dopingumeeskonda kahtlustatakse kergejõustikus". Vihjeid ebaaususe kohta tehakse Seppeltile enamasti anonüümselt või tuleb mõni sportlane ise kapist välja. Nt rääkis Venemaa jooksja Julia Stepanova oma loo ära otse kaamerate ees. Sellist tunnistajat ehk lokulööjat ootaks kodumaal suured probleemid, aga viimased aastad elab Julia USAs. 

Kui Seppelt alustas Ida-Saksa ujujate jälgimisega, siis see, mida ta nende kohta ütles, kehtib laias laastus kogu süsteemi kohta. 

"Küsisin endalt, kuidas saavad täiskasvanud inimesed laste ja noortega niimoodi käituda. Ilmselgelt täiesti süüdimatud ametnikud, arstid ja treenerid mängisid noorte inimeste tervisega ega hoolinud nende heaolust põrmugi. Noored sportlased polnud muud kui katsealused, diktatuuririigis armutult tegutseva süsteemi tööristad. SDV spordi poliitiline mõõde saab üha selgemaks. Tipptasemel sportlast hindasid võimulolijad kõrgelt, kuid samal ajal polnud ta midagi enamat kui ainult riigiaparaadi tööriist. Rahvusvaheliselt võidetud medalid olid riigi- ja parteijuhtidele tähtsuselt esikohal." (lk 230-231)

Kahjuks saavad raamatus mainitud ka eestlased, kellel oli kokkupuudet Mark Scmidti nimelise arstiga. Väga optimistlikult ei ole Seppelt homse suhtes siiski meelestatud. Üksiti hoiatab ta selle eest, et geneetiliselt muundatud DNAga sportlased ei pruugi olla enam ulme. Samas jagab ta juhtnööre, mida tuleks teha, et sport oleks puhtam, mida ta olema peakski. Alustada tuleb ikka puhtalt paberilt.

Lugemise kohta võin vaid öelda, et raamat kippus venima. Oleksin ise vajanud mingit dopingut, kohvi muidugi aitas. Ajakirjanduslik keel juba on lihtsalt selline neutraalne, palju korraga ei saa seda lugeda. Seppelt paar korda ikka tegi nalja ka, aga teema oli tõsine ja et ta püsis rollis, oli tänuväärne.