Muumia

Muumia. Vene ulme antoloogia. Tlk Arvi Nikkarev. Skarabeus. 2006. 320lk.

Tänapäeva vene ulme sotsiaalset suunda esindab siin antoloogias üksteist pala aastaist 1990 – 2003. Ehkki Skarabeusilt on see alles esimene raamat antud žanris, kui seda nõnda nimetada tohib, on eesti keeles varem ilmunud kaks vene ulme kogumikku. Nendeks on „Põgenemiskatse. Fantastilisi jutustusi“ (1965) ja „Diogenese latern“ (1976), mõlemad avaldatud Eesti Raamatu kaitsva tiiva all. Et teha võimalikult lühidalt, mainin alljärgnevalt ära, kellega/millega siis kohtusin nende kaante vahel.

Mihhail Veller (1948) on tundmatu nimi, vähemalt mulle, ja vähemalt siis, kui ei olda just jäägitult paadunud ulmefänn. Samas oli üllatav teada saada, et Veller on kunagi elanud Eestis, vot kus lops. Tema novelli „Tahan Pariisi“ peategelane, Dimka Korenkov, aga elab oma elu kuskil Venemaa kolkas nõukaaja kitsastes tingimustes, kus möödub tema lapsepõlv, noorukiiga ja töömehe aastad. Et natukenegi hallist argipäevast pääseda, loodab Korenkov pääseda Pariisi. Seda juttu lugedes on vaja natuke aimata või mäletada seda jaburat vene aega, kui saada polnud eriti midagi, välismaale pääses tuusikuga ning leppida tuli Bulgaaria ketšupiga. See on üks parajas pilavõtmes NLi meenutamine, et – tuleb aga meelde, ajab aga naerma. Lugu on mõistagi hea.

Kir Bulõtšovi (1934-2003) nimi tutvustamist ei vaja, see peaks olema üks tuntumaid varjunimesid vene ulmes, ja tema raamatute järgi tehtud multifilmi „Kolmanda planeedi saladus“ olen minagi vaadanud. Siia on valitud kaks Bulõtšovi teksti, jah, nimelt teksti. Esimese kohta ei saa nagu hästi jutt öelda, see on ikka midagi muud, see on võimalus vähesega öelda palju. „XX sajandi hingepalve“ koosneb järelehüüdeist kaheksale geeniusele, kes on kunagi CCCP nimelise masinavärgi hammasrataste vahele jäänud, olid nad siis muusikud või füüsikud. Tutvustuses öeldakse ka, et KB kirjutas vene ajal sahtlisse, osa neistki nekroloogidest on hiljem lülitatud pikemasse juttu „Võluri röövimine“. Aga muidugi, ajalugu ei tohi unustada, lugedes hakkas lihtsalt valus. Teine tekst „Hirmust“ on ajamasina jutt. 1938st aastast koos perega põgenenud teadlane avastab end aastast 1972. Paljugi on muutunud, aga samas, vaenlane ei maga. Ega siin rohkem ümber jutustada ei saa, läheb juba liiga refereerimiseks kätte ära. Hirmus ja lootusetu oli ta küll ja väga täpselt on tabatud toda ajastut. Teinekord võib juhtuda, et tekst ise on ka kui ajamasin, mis võtab kaasa ja viib kuhugi ära, kirjanikul tuleb ainult õiged klahvid üles leida, Bulõtšov leidis.

Andrei Lazartšuk (1958) on peale kirjaniku ameti tõlkinud vene keelde ka Philip K. Dicki ja Robert Heinleini ja peale selle on ta ise kirjutanud muuhulgas veel novelli „Muumia“. Jutt on Kremlisse toimunud ekskursioonist, kui lapsed kohtuvad maagi poolt ellu äratatud Leniniga. See kohtumine muudab nii mõnegi asjaosalise käekäiku. Eks ta ole, mõned asjad vist ei muutu kunagi, juba Dovlatov kurtis, et Venemaa on ainus riik, kes ei suuda oma suurt juhti maha matta. Lugu on ikka üle keskmise hea, lõpp tuli isegi liiga ootamatult, aga lõpu puudumine on ka lõpp. Kirjutatud läbi lapse silmade, mis lisab asjale omakorda jumet.

Ljubov Lukina (1950 – 1996) ja Jevgeni Lukin (1950) oli kirjanikest abielupaar, kahasse on nad kirjutatud jutukesed „Küsi Ceasarilt“, „Chercher la vanaema“ ja „Rumal komme“. Need laastud on nii lühikesed, pool lehekülge napilt, et muutuvad oma teravdatud lõpuga juba satiirilisteks anekdootideks. (Samas meenub, et olen veelgi lühemat novelletti lugenud, selle kirjutas Guatemala kirjanik Augusto Monterroso. Tema sulest on ilmunud „Dinosaurus“, mis koosneb ainult ühest lausest, siin ta on: „Kui ta üles ärkas, oli dinosaurus ikka veel seal.“) Need on sellised ühe pitsi lood. Tervet tassi kohvi lugemise ajal ära juua ei jõua, aga pitsi Vodkat küll. „Muumia“ ei oleks midagi kaotanud, kui need jutukesed oleks välja jäetud.

Ainult Jevgeni kirjutatud lugudest tasub äramärkimist „Loojuva päikese maal“. Selles jutus räägitakse, mis juhtub siis, kui töötegemist hakatakse karistama nagu narkomaaniat. Huumor on siin omal kohal, samuti pöördeline lõpp, mis muutis lugemise nauditavaks. Teine Jevgeni jutt (Vana asi) jääb juba kahvatuks. Autor kirjeldab, kuidas tsensuur tal sõrmed sahtli vahele vajutas. Sarnast motiivi, kus kirjanikku peedistatakse, on enne Lukinit ka läbi kirjutatud. Oluliselt paremal tasemel on seda teinud nt Anton Tšehhov novellis „Vodevill“ ja ületamatud Ilja Ilf ning Jevgeni Petrov, nende lugu ilmus kogumikus „Kolumbus kinnitab otsad“ (Tammerraamat, 2016). Kindlasti on keegi veel, kuid hetkel rohkem ei meenu.

Aleksandr Gromov (1959) on kirjanik, kelle hobiks on märgitud, et ta rändab ühe kuu aastas mööda Venemaa soid ja jõgesid. Tema jutu, „Arvestaja“, tegevus toimub tulevikus planeedil Mülgas. Kümme kurjategijat viiakse hoolsalt valvatud Sargasso soo äärde, ja nad saavad teada, et pääsemiseks tuleb jõuda teisele poole sood, kus asuvad kaugel idas Õnnelikud saared. Seltskonnale antakse väike varustus, kümme tundi aega, et laskeulatusest kaduda, ja nägemist, vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Algab soos sumpamine, vaenulike elukatega kohtumised ja muidugi omavaheliste suhete pingestumine. Jutuna on see tekst juba noor romaan, 133lk võtab tubli kolmandiku raamatu mahust enda alla, teiste lugudega seega võrrelda ei saa.

Aga soovitamise osas varisesid mu lootused põrmu. Kui eelmised lood olid veel sellised, mida oleks saanud soovitada ka neile, kes ulmet tavaliselt ei loe, siis see lugu läks ikka kõrge kaarega teistest üle. Ah, vahet pole, kes ikka nii väga vene ulmet vabatahtlikult loeb, teen siin ise ka ääremärkuseid sportlikust huvist ulme vastu. Väljakutse täitmine on selleks aastaks nagunii aia taha läinud, tühi temaga. Jah, ei ole siin jutus ei lilli ega liblikaid, ainult lirtsuvad vetikad, õõtsuv maapind, umbusaldus ja pidevalt painav oht. Kui varasem vene ulme võiski tükati seista luitunud loosungil „Hurraapatriotism“, siis Gromov lööb oma porise kirsaga sellelt loosungilt viimsegi nurgaposti alt, nii et karkass ragisedes oma raskuse all kokku variseb. Inimest suudab vee peal hoida ainult kaine arvestus ning edasi viib teda küüniline ratsionaalsus. Pean tõdema, tegemist on raamatu parima looga, on olemas sünge maailm, ebainimlikult inimlikud tegelased ja pingestud tegevus, mis sa hing veel soovid. Nii et – braavo!

Marina Djatšenko (1968) ja Sergei Djatšenko (1945) on Ukrainas elav kirjanikest abielupaar. Nende lühiromaan „Zoo“ on omamoodi „Show most go on“. Kiratsevas loomaaias hakkavad kaks teadlase hakatist loomi dresseerima, et rohkem külastajaid kokku meelitada. Äri läheb nii suureks, et loomaaeda laiendatakse linnaruumi arvelt, asutatakse Loomaaia TV, mis veel kõige tähtsam, reitingud tõusevad kiiresti. Muidugi ei puudunud ka kohustuslik nöökamine ühiskonna kallal, aga arvestades lõpplahendust, oli siiski kerge pettumus, midagi väga põrutavat pole rohkem lisada. Ei kahetse lugemist, kuid teist korda ette ei võtaks.

Et tegemist on esimese vene ulme antoloogiaga Skarabeusi kirjastuselt, siis on arusaadav, et mõni ämber tuli läbi kolistada. Alar Raudoja tehtud kaanepildi kohta ei oska muud kosta, kui et ma pole heas mõttes nii totaka kaanega raamatut varem lugenud. Pilt on siiski lahe ja meeldejääv, rääkis ju Lenin samuti kogu maa elektrifitseerimisest. Teemana haakub ka päris hästi, enamus lugusid on sellised nõukaaja maigulised, aga kas ma valiksin ainult kaane järgi selle lugemiseks, vaevalt. Millega vähem rahul olen, on need raamatus esinevad Heiki Raudla illustratsioonid. Ühe toon siia ära. Olgu nende tasemega kuidas on, aga antoloogiasse nad ei sobi kohe üldse mitte. Need pildid isegi segasid lugemist. Kahes jutus sain tänu nendele lõpu juba enne lõppu teada, aga novelli puhul on see nagu jõulupaki avamine enne salmi lugemist. Ja need ülilühikesed Lukina laastud ka hästi ei passinud siia raamatusse. Kuid eraldi võiksid need koos küll ilmuda. Ülilühikesed ulmelaastud + illustratsioonid, sedasi nad, usun, et töötaksid, on ju kunagi ilmunud, küll teisel teemal, aga siiski, „Gabrovo anekdoodid“. Raamatuga olen üldiselt rahul. Tore näha, et venelastel on selline lehm keda lüpsta, Nõukogude Liit, ja nad suudavad veel säilitada huumorit.