J. H. Rosny – vanem. Võitlus tule pärast. Hiidlõvi.

 

Joseph Henri Boex Rosny – vanem.

Võitlus tule pärast. Hiidlõvi.

Prantsuse keelest tõlkinud Helle Michelson.

Eesti Raamat. 1989. 240lk.

Neid kahte jutustust võib pidada laadilt eelajaloolisteks. Autor viib lugeja umbes 50 000 aastat tagasi. Jääaeg oli möödas, ringi liikusid neandertallased ja kromanjoonlased, elu oli kõike muud kui kerge. „Võitlus tule pärast“ räägib sellest, mida pealkiri lubab. Kui üks suguharu jääb ilma tuleta, tekib üldine meeleheide, kuni peategelane, Noah`, võtab nõuks minna uut tuld otsima. Läbi raskuste, katsumuste ja ohtude õnnestub suguharule tuli tagasi tuua. Vastutasuks saab tuletooja naida juhi tütrega ja loomulikult kuulub pääliku troon edaspidi talle.

  „Hiidlõvi“ on järg esimesele osale. Noah` poeg, Aun, läheb otsima oma suguharule uusi jahialasid. Oma teekonnal kohtab ta nii häid kui ka halbu tegelasi: trehvab inimsööjatega, sõbruneb hiidlõviga ja tutvub naissuguharuga, mille hulgast leiab ka omale kaaslase. Tagasi oma vanemate suguharu juures teda omaks enam ei võeta, sest võõrastega läbikäimine ei sobi tavadega kokku. Ülejäänud elu otsustab Aun veeta isekeskis ilma esivanemateta, kuid koos uute sõpradega.

Täitsa juhuslikult leidsin selle raamatu, kui käisin rattaga sõitmas. Keegi oli pannud ta raudteetammi kõrval vedeleva vanade liiprite kuhja vahele. Imelikud inimesed, jätavad raamatud lageda taeva alla kergliiklus tee äärde, aga see selleks.  Ilmselt oleks selle juhuseta raamat mul avastamata ka jäänud.

Järelsõnast lugesin, et „Võitlus tule pärast“ ilmus aastal 1911 ja „Hiidlõvi“ 1920. Viimasel on tänavu seega väike juubel. Samas seab selline ajavahe oma piirangud lugejale. Tol ajal vist kirjutatigi nii, nagu J.H. Rosny-vanem seda tegi. Iseenesest lühikese teksti kohta esineb meeletult palju kirjeldusi. Ja oh imet, juba siis oskasid inimesed eelkäijad rääkida. Ja ega neil kirjeldustelgi viga ole, lihtsalt liiga palju tuli neid ette. Üks meeldivamaid on järgmine:

 „Neljateistkümnendal päeval jõudsid nad mäestiku jalamile. Ees oli kaugele ulatuv tasandik, mida mööda voolas lai veerohke jõgi. Seistes mäeneemikul, mis ette rohtlasse tungis, vaatasid mehed uut maad, kuhu polnud saanud ei ulhamrite ega wah`de suguharud. Nende jalgade ees kasvasid tundmatud puud: viigipuud, igaüks kui tohutu kuhil, palmid, mille lehed sarnanesid hiigelsulgedega, rohelised tammed ronimas mööda künkanõlvu üles, bambused kui jämedad rohukõrred. Loendamatul hulgal lilli külvas laiali taimeriigi vaikset rõõmu, külluslikku armastust ja kannatlikku iharust, milles kogu elu peitubki.“ (lk 131-132)

Maailmaloomet õhkas küll vastu pea igalt leheküljelt, seda ei saa mitte salata. Armetult vähe oli aga põnevust. Esimese osa keskel korraks oli seda, kuidas nüüd öelda, harvaesinevat põnevusele omast pinge tekitamist. Oli põgenemise stseen inimsööjate eest mammutite juurde varju, siis küll läksid lehed lenneldes, aga pärast jälle lainetas jõgi turvalises sängis ja kirjanik justkui paitas leebunult lugeja pead. Teise osa algus ei läinud ka hästi jooksma, alles viimane kolmandik oli pinev ning isegi liigutav. Võimalik, et autor avaldas lood algselt kuskil nädalalehes joonealuse jutulisana. Väga palju oli teksti ka liigendatud. 120. leheküljeline jutt oli jagatud neljaks osaks ja need veel omakorda peatükkides, oh, milleks ometi. No ju siis oli vaja tol ajal nõnda avaldada. Arvatavasti oli sihtgrupp põhikooliealised lapsed, sestap soovitama seda raamatut siinkohal ei hakka. Oleks tahtnud seda lugeda oma 20 aastat tagasi.

Kui ta midagi meenutas, see tuletoomine, siis tuli esmalt meelde kreeklaste Prometheus, mis müüdina on ka pisut sarnane. Veel sarnasem oli see raamat eestlaste multifilmiga „Välek Vibulane“. Nii et jah, väike nostalgialaks käis asja juurde.

BAAS