Otfried Preussler. Krabat




 Otfried Preussler. Krabat.
Saksa keelest tõlkinud Linda Ariva.
Eesti Raamat. 
1982. 152lk.

Elas kord üks poiss, kelle nimi oli Krabat. Varakult, juba 14 aastaselt lahkus ta oma kasuvanemate juurest, et minna avastama laia maailma. Tema rännutee viis teda Koselbruchi vesiveskisse, mida pidas musta maagiaga tegelev Meister. Raamat räägibki sellest, kuidas Krabat veedab veskis kolm aastat. Selle aja sisse   mahub kõiksugu juhtumisi: uued sõbrad, tüdruku leidmine ja, mis siin parata, paari sõbra hukkumine.

Usun küll, et muinasjutte on vaja. Need ikka viivad kuhugi kaugele ära ning tuletavad midagi olulist jälle meelde. Samuti oli siia juttu külvatud üksikuid teri. Nt: „Vihas lausutud sõnadel pole kullakaalu.“ (lk64) Jaa, sõnadel on kaalu, ja mitte vähe, neil isegi on mõju ning teinekord jõud taga. Pean veel lisama, et raamat on paras kapsas, mis räägib juba ise enda eest. No ja Meister oli loomulikult paras tõbras, aga tegevus toimus keskajal, ja eks siis oligi lapstööjõu ärakasutamist kindlasti rohkem. Kuid lõpuks ikka hea võitis halva, nii et lõpp hea, kõik hea. Lugeda oli täitsa mõnus. Juba nimi on hästi valitud, Krabat, see meenutab natuke ühe vokaal-instrumentaal ansambli nime, Black Sabbath.

Seda raamatut on lihtne soovitada. Viimasel lehel on mustvalget kirjas, et see on keskmisele ja vanemale koolieale. Aga suviseks lugemiseks sobib ka teistele.

BAAS

Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Lugemine on põgenemine paradiisi

Raamatute mets

Kirjakoi

Goodreads



Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas da...
Lisateave