Kaaren
Statistika huvides olgu öeldud, et
seesinane on Skarabeusi kirjastuselt järjekorras juba kolmas vene ulme
antoloogia. Varem on ilmunud „Muumia“ (2006) ja „Munk maailma äärel“ (2009).
Teada on, et Nikkarev on mees nagu orkester – ise võtab autoritega ühendust,
tõlgib, koostab, toimetab ja vist müüb ka. Kolmandiku raamatust on sedapuhku
tõlkida aidanud küll V. Belials, aga harvad ei ole needki korrad, kui
eestindamisega tegeleb koostaja üksi. Tore, et keegi üldse vaevub ulmet
tõlkima, on see ju üks paras nišitoode, mis laiemat tähelepanu tihti ei pälvi.
Kuid samas möönan mõrult, et guugeldamisega ma Skarabeusi kodulehte ei
leidnudki. Andis kõike muud, aga ühte korralikku kirjastuse kodulehte, kus on
nii ilmunud, kui ka ilmumas raamatud koos tutvustusega kirjas, koos võimalusega
neid tellida, seda ei ole, tee või tina, aga ei ole. Võib-olla on, aga mõne
teise nime all, jään siis vastuse võlgu. Andmed selle raamatu kohta sain
urram.ee lehelt ja muidugi fb LV grupist. Lauri Lukas on teinud hea lobitööd.
Raamatust nii palju, et siit kaante
vahelt leiab kuuelt autorilt üheksa lugu aastaist 1985 – 2008. Kaks juttu
jäävad 80ndatesse, aga sellest nõukaaja ideoloogiast, millega kõrgemalt poolt
suunati kirjaniku ilmavaadet eelmise sajandi keskpaiku, ei tasu siit nii väga otsida,
ega ma otsinudki.
Boriss Rudenko (s.1950) on
kahtlemata huvitav mees. Autoritutvustusest loen, et ta oli kunagi
miilitsionäär. Hm… Kummaline, et endised seadusesilmad hakkavad hiljem
kirjanikeks, kohe meenus soomlane Boris Hurtta. Rudenkolt on kaks juttu.
„Semiliranda kingid“ on väga imelik jutt, no ega tavalist juttu ei tasu
tõlkima hakatagi. See on justkui maagiline realism, või nii. Brek Linar (oh, mis
tore nimi, ei ole nt keegi Xwyzzo või Crczzwuq) on hulkur võõras linnas, kus ta
saab Semilirandi nimeliselt mehelt koos kingitusega võluvõimed, pärast mida
hakkavad asjad paigast loksuma. Ja see lõpp, see lõi ikka korralikult
kolmnurka. Täitsa nitševoo jutt oli, kummitama ei jää, aga mõtlema pani, et kas
autor soovis midagi öelda või pean ise sinna ridade vahele piiluma, eks ta oli
nii üht kui teist.
Rudenko teine jutt, „Ei mingit
probleemi“, kujutab korravalvurite igapäevast rasket tööd. Miilitsatöötaja kpt
Dorohhov peab võitlust kurjamitega, kõmmutab tänaval maha paar pisisuli ning
satub sekeldustesse. Inimelu ei maksa suurt midagi, või siiski, iga ohvri eest
peab ment loovutama kollase plastikust talongi, aga need on saanud juba
defitsiidiks. Jajah, pole midagi, et ainult Skandinaavias tehakse krimi, ka
venelased võivad seda kirjutada. Panna lühiproosasse kokku patsaanid ja mendid
ja põnevus, lükata tekstile sisse hoog, see polegi nii lihtne. Lugemist pooleli
ei saanud jätta, põnev oli. Tahaks kohe küsida, et kelle käes on võim? Miilitsa
või gangsterite? Võim on, nagu siit selgub, raha käes.
Svjatoslav Loginov (s. 1951) on vene
fantasy Grand Old Man, kelle kontol küütleb lausa 11 romaani. Esimene siia
valitud lugu „Rotipüüdja Hans“ räägib loomulikult Hansust, kes puhub vilepilli
ja õpetab Hamelni linna lastele, et headus on ilmas ja kurjus on ilmas…
Jutt ise kuulub kategooriasse „variatsioonid etteantud teemal“,
arusaadavalt on tegemist müüditöötlusega, aga see keskaegne atmosfäär oma
religioossete dogmadega oli küll usutav. Pärast seda, kui olin lugenud S. Kingi
„Öist vahetust“ arvasin, et ei mingeid rotte enam see aasta, aga Hansu jutt oli
üsna turvaline.
Teine Loginovi jutt „Quest“
kirjeldab seitsmeliikmelise grupi rännakust Keelatud Maale. Kuuldavasti pidi
olema nii, et kes sinna kohale jõuab, saab soovida ühe soovi, mis täitub.
Teekond sinna on aga suht-koht ebamugavusi valmistav, et mitte öelda ohtlik.
Pean seda kraad paremaks jutuks, kui eelmine oli. Siin tuleb välja üks vene
ulme eripära, pean selleks ohvrimeelsust, või siis sellist dzotile viskumise
valmidust. Muidugi lisab tekstile toonust autori jutustamisoskus. Quest, nii
imelik kui see ka pole, on peategelase nimi.
Jutuna on ta selline vene ulme vene
ulme ainetel. Tahes tahtmata paistab selle jutu tagant tsooni metalne
piiritulp. Mis on juhtunud kuulsusrikka vene ulmega? Näib, et kaldutakse
laenama, selles pole midagi halba, lihtsalt originaalsus kipub sellisel juhul
sõrmede vahelt välja libisema.
Andrei Stoljarov (1950) on elupõline
peterburlane ja seal linnas leiab aset ka tema lühiromaan „Kaaren“. Siin jutus
kohtuvad aastaid hiljem kaks tudengipõlve kaaslast. Minajutustaja on edukat
karjääri teinud laborant, kõrvaltegelane aga alla käinud insener, kes istub
kodus, nina raamatutes ja kirjutab proosat. Ühel hetkel ilmuvad kohale veel
kirvega kojamees, porutšik Pirogov, Buratino, keegi Olga ja poe´lik Kaaren, kes
on kahe maailma vaheline vahimees. Mõistagi on enamus tegelasi laenatud vene
kirjandusest, no ja edasi läks juba viina võtmiseks ning arutamiseks, kas autor
on ikka õiglaselt oma tegelasi kohelnud. Üks parimaid koht oli, kui keegi küsis
peategelaselt irooniliselt: kes sind on kirjutanud? Noh, jah, Nevski prospekti
kirjeldused olid küll kaasakiskuvad. Point oli jutul täitsa hea, et kas on
võimalik valmis kirjutada tekst, mis kaotab piiri kirjanduse ja reaalsuse
vahel. Aga teostus? Lühem oleks võinud olla. Kuidagi lõdva randmega kirjutatud.
Kel vene kirjandusest suurem lugemus, neile võib tekst ilmselt rohkem elamust
pakkuda. Aga mulle jääb juttu illustreeriv Alar Raudoja kujundatud kaanepilt
paraku kauemaks meelde kui jutt ise.
Aleksei Kalugini (1963)
„Serjožik“ on lugu kirjanikust, kes sõidab maale, et leida puhkust ja
vaheldust linnakärast. Suvituskohas kohtub ta natuke ohmuvõitu kuid
võluvõimetega Serjožikuga – poissnimelt valmistab külaelanikest savist
voodoo nukke. Kui külla kolivad pahad inimesed linnast, ei jäta muidu
heasoovlik Serjožik neid karistamata. Siin oli olemas see maagiline miski, mis
pooleli jätta ei lasknud. Jutul oli algus, keskpaik ja lõpp, mind valdas tunne,
et loen kirjandust. Kalugini stiil on meeldiv, ta on selline autor, kes võiks
kirjutada kas või külmiku kasutusjuhendi, ikka loeksin. Nii et, Kaluginit
tõlgitagu veel.
Maria Galina (1958) on selles
anotoloogias esindatud kahe lühema jutuga, nendeks on „Teejuht“ ja
„Lodusaared“. Esimene lugu räägib kosmoses töötanud sukeldujast ehk ussiaukude
avastajast. Neid auke ta avastas tänu maavälisele koera meenutavale olendile,
argosele. Nüüd on ta Maal tagasi koos argosega ja kohtub uue kirjapruudiga.
Tuleb aga välja, et maalased ei võta teda just fanfaaridega vastu. Selline omamoodi
„Tagasitulek tähtede juurest“ võib selle loo alapealkiri küll olla.
„Lodusaared“ viib eelmise sajandi
alguse kodusõja aegsele Venemaale. Kuskil kaugel perifeerias asuva jõe äärde
jõuab haavatud proletaarlane ja palub end viia teisele kaldale. Kuna kohalikud
pole eriti huvitatud leninlikest ideedest, viiakse prole Jänesesaarele, kus
elavad… marslased.
Kui nendest juttudest mingit
ühisnimetajat välja tuua, siis on teemaks kohanemisraskused, kas ikka ollakse
valmis võõrast aktsepteerima või on lihtsam saata kõik kuradile? Lugemismulje
iseenesest on hea, teine jutt on ikka väga hea. Juba see maailm, küla, jõgi,
udu, lõi parajalt sünge atmosfääri. Selline tarkovskilik udune, suitsune ja
hämar taust, see on väga venepärane, ning Galina on seda hästi tabanud. Samuti tulevad
asjale kasuks ütlemata jätmised ja salapärasuse hurm, et polegi muud öelda kui –
vähem on parem. Need on ka ainukesed SF jutud siin kogus, ja et kosmose teema
mulle nagunii on huvipakkuv, pean neid ühtlasi oma lemmikuks. Mõlemad lood
oleks vabalt võinud ilmuda kogumikus „Me armastame maad 2“, seda enam et ühe on
tõlkinud Veiko Belials.
Oleg Divovi (1968) lühiromaan peaks
aset leidma kuskil välismaal, aga mina lugesin selle kuhugi Jaltasse või
Odessasse. „Retrokuurort“ oli lihtsalt nii nunnu sõna, et kujutluspilt lippas
teises suunas. Tegevuspaik on siin selline väikelinn, mis on kohandatud
inimestele, kes soovivad viibida möödunud sajandil, pole ainult öeldud,
millisel. Sinna kuurorti satuvad kaks endist eriväelasest pearahakütti, et
hakata linnas, rahu tagamise eesmärgil, taga otsima ebardit. Nii nad seal siis
asjatavad ja kõrtsist kõrtsi laaberdavad. Nagu arvata võis, käivad raha numbrid
ka siin jutus tegelastel silme eest läbi. Algus oli justkui paljulubav, siis
langes lugu ohjeldamatusse dialoogi pildumisse ja lõpuks ei saanudki enam
kandma. Usun küll, et spetznasikute tegevusest saaks ka põnevamalt kirjutada,
aga lõpetuseks sobis ka seesinane jutt.
Oli täitsa huvitav lugemine. Antoloogiaga
juba käib kaasas see taak, et kõik lood ei saa üheväärselt maksimum
lugemiselamust pakkuda, nii oli ka selle raamatuga. Võib-olla kunagi uuesti
lugedes on jälle teised lemmikud, tont seda teab. Arvasin küll, et tehnilist
kaadervärki on pisut rohkem, aga oli hoopis muinasjutulist fantaasiat ja krimi
ning põneviku ilminguid, jah, võib ka nii. Kui millegi juures pobiseda, siis
pehmed kaaned tasuks asendada kõvadega, kestab kauem. Leidsin ka paar nime,
kelle tõlkeid sooviks teinekordki lugeda, nii et igati kordaläinud antoloogia Skarabeusilt.
Kellel on huvi uuema vene ulme vastu, tasub „Kaarnaga“ tutvuda ilmtingimata. Ja
Arvi Nikkarev saab selle raamatu eest muidugi ühe tärni õlakule juurde.
Kommentaarid
Postita kommentaar