Kurt Vonnegut. Tšempionide eine.
Kurt Vonnegut. Tšempionide eine.
Tlk Valda Raud. Eesti Raamat. 1978. 240lk.
On 1970ndan USAs, kui autoärimees Dwayne Hoover kohtub ulmekirjanik Kilgore Troutiga. Viimane kirjutas raamatu, milles annab mõista, et ainult lugejal on vaba tahe teha, mida soovib, teised kõik on hingetud masinad. Hoover, lugenud Trouti raamatu läbi, kaotab viimse arunatukese, hammustab kirjanikku, vigastab veel trobikonda kaaslasi ja lõpetab hullumajas. Trout aga pälvib hiljem Nobeli preemia arstiteaduses ning jätkab normaalselt raamatute avaldamist. Ka nii võib seda teost kirjeldada, kuigi loojutustamine on siin ainult üks kiht teiste hulgas. Peale selle on tekst jagatud väikesteks fragmentideks ning juurde on lisatud autori joonistused. Veel edasi minna, siis põhjendab Vonnegut raamatut sedasi:
„Enne minu viiekümnendat sünnipäeva olid mu kaasmaalaste poolt tehtavad otsused mind järjest enam vihastanud ning hämmeldanud. Kuid siis hakkas mul neist äkki kahju, sest ma mõistsin, et nad olid täiesti süütud ja et nende vastik käitumine ning selle vastikud tagajärjed olid täiesti mõistetavad: ihust ja hingest püüdsid nad elada nii, nagu elasid juturaamatute väljamõeldud kangelased. Samal põhjusel lasksid ameeriklased üksteist nii sageli maha – see oli käepärane kirjanduslik võte novellide ja romaanide lõpetamiseks. Miks kohtles Ameerika valitsus paljusid oma kodanikke nii, nagu oleksid nende elud äravisatavad paberservjetid? Aga sellepärast, et nii kohtlesid autorid tavaliselt kõrvaltegelasi oma väljamõeldud lugudes.“ (lk171)
Kui teised näitavad kaose asemel korda, näitab tema korra asemel kaost. See on raamat nagu sebra, oleneb, kuidas lugeda. Lugedes lugu, märkad autori hinnanguid, vaadeldes pilte, märkad lugu. Et kas on mustad triibud valgel või valged triibud mustal. Muuseas, musta kohta ta ütleb kord „must“, kord kasutab seda teist, tänaseks mittesoovitavaks muutunud sõna. Aga kõige rohkem on Vonnegut kriitiline oma ühiskonna suhtes, mis laristab ressursse, laastab loodust ning ei hooli oma kodanikest. See on julge tegu tema poolt, näidata oma kodumaale, Ameerikale, keskmist.
Minu kirjanik just ei ole, aga et kuulus nimi ja tuntud raamat, varem teda lugenud ei olnud, siis ikka lugesin läbi. Naerma ega nutma ei ajanud, pigem pani õlgu kehitama, ootasin vist midagi muud. Võib-olla loen kunagi veel midagi, kui ette satub. Kirjutada Vonnegut muidugi oskab, „Tšempionide eine ehk hüvasti, sinine esmaspäev“ on tema seitsmes romaan, mida tasub võtta kui hoiatust.
Kommentaarid
Postita kommentaar