Me armastame Maad
#ulmekirjandus
6. Raamat kirjastuselt Fantaasia
Me armastame Maad.
Tlk Astrid Reinla ja Veiko Belials.
Fantaasia.
2016. 272lk.
Juba kaanepilt, kalamehed jõe ääres ja hõljuk esiplaanil, tekitas siin kärsitut huvi. Muide, sama stseen on nimiloos olemas ka, nii et kunstnik pole kelbast pannud. Guugeldades selgus, et seda raamatut ja neid jutte on eraldi juba üksjagu läbi hekseldatud. Valdavalt olen eelkõnelejatega nõus. Teiste arvustusi on kosutav lugeda, sealt leiab ikka detaile, mille peale ise ei oskaks kohe tullagi. Kuigi samas, midagi juurde ka enam justkui lisada pole, aga mis seal´s ikka, eks ma siis teistel vaikselt sabas sörgin.
Kokku on raamatus üheksa lugu kaheksalt kirjanikult läbi seitsme dekaadi, alustades 1950ndate lõpust kuni aasatani 2010. Teema on kosmos ja sellega seonduv - ettevalmistused lendudeks, äraolemised, tagasitulekud. Ja muidugi igatsus koduplaneedi vastu, "Kui palju armsamaks muutub kodu, kui eemalt vaadata!" (69). Aga minna on vaja ning minnakse, tähed ootavad.
Avapaugu annavad loomulikult Arkadi ja Boriss Strugatski oma lühijuttudega "Otsustav katse" ja "Üksikud oletused". Head lood mõlemad, kehvakesi ega õhvakesi siia ei valitudki. Esimeses jutus tuleb kapten Bõkov Maale otsima oma meeskonda uut küberneetikut. Teises saabub Valja Petrov oodatust varem koju, ajaparadoksid. Vennad on kirjanikud ja natuke vennad on ka nende jutud, aiman puude taga metsa. Üks tegelane esineb mõlemas loos, Bõkov, teises nimetatakse veel kedagi Gorbovskit, aga jutt võiks edasi minna, lahtiseid otsi jäi ripakile, mis edasi sai? Strugatskitele jääb siin ruumist justkui puudu. Aga ka selle vähesega antakse edasi lahkumisvalu ning eneseohverdust. Ja üleüldse, ammu on aeg need vennad valada pronksi.
Vladimir Mihhailovi "Oja Iapetusel" räägib ninatargast ajakirjanikust, kes saadetakse tervitama kaugelt saabuva laeva "Sinilind" meeskonda. See on ainus lugu, mida olen varem lugenud Horisondis (1969, nr 3-4). Ei tahaks üldse nuriseda, kuid Viktooria Tamme tõlge Horisondis oli sutsuke parem. Belialsi variant on ka hea, aga... Veiko tahtis ilmselt tõlget kaasajastada, nii on asendunud nimi Siver nimega Seaver, Japetus Iapetusiga ja Kogelejast on saanud Kokutaja. Samuti on tühikud stseenide vahelt ära võetud, mis muudab lugemise ebaühtlasemaks. Mõnes teises jutus jälle on tühikud steesnide vahel olemas, võta siis kinni. Boonus on jälle see, et siin ei ole jutt lühendatud. Kuid lugu ise on super, üks parimaid siin kogus. Ta on tervik, mida ei saa öelda nt Strugatskite mõlema jutu puhul.
Andrei Balabuhha "Surnumatja" kirjutab mässust laeval. Komandör Boll saadetakse kosmost koristama, võõras laev tuleb tuua Maale, aga mida teeb Boll? Autor jõuab väikest viisi, heas mõttes, moraalitsemiseni. Kas peab inimesi ohverdama teaduse nimel või ei pea. Üsna hea lugu, aga midagi sarnast võib öelda ka Viktor Kolupajevi "Me armastame Maad" ja Vjatšeslav Rõbakovi "Koduhoidjad" kohta. Nad ei ole eraldi nõrgad, lihtsalt teised on tugevamad. Et paremini meelde jääks, eeldab mitu korda lugemist, kuid samuti ei kahetse ma ka kopka eestki ühekordset lugemist.
Vjatšeslav Rõbakovi teist juttu "Vesi ja laevukesed" saab pidada juba lühiromaaniks. Kosmosest naasnud Kohl jõuab Maale kaks sajandit peale Maalt lahkumist. Laevas liigub aeg teisiti, jälle see ajaparadoks. Omakseid tal enam ei ole, tuleb harjuda ja kohaneda uue maailmaga ja kodanikega ning vastupidi. Korralik jutt, üle keskmise siin raamatus. Kosmose kõrval harutab autor lahti peategelase sisekosmost, mida lühiproosas sageli ei trehva.
Juri Nesterenko "Maa helesinine taevas" toob oma jutus kaugsõidult koju laeva "Dominaator". See laev oli teel 83 aastat. Viimaste ellujäänute Maale jõudmine keerab vinti küll peale, aga mitte üle, meeleolu oli pärast lugemist kurb ja lohutult nukker.
Nik Sredini "Nina" jõuab ringiga algusesse tagasi. Jälle minnakse võimatule missioonile, lennatakse Kentauri Alfale. Meeskond on valmis sõitma teadmata, kas kohale jõutakse, ja veel vähem ollakse kindlad, kas tullakse tagasi, kuid minnakse kõigest hoolimata. Ei takista ka kaasa jõlkuvad ajakirjanikud. Selline lugu, et oluline pole mitte kohalejõudmine, vaid teelolemine. Vunki annab juurde autori huumor, mistap see on üks mu lemmik jutt siin kogus.
Kui raamatu alguses meenus mulle Maksim Gorki oma tsitaadiga, siis siin vihjatakse sellele juba otseselt: "Inimene peab kõlama uhkelt! "Ja ilmtingimata suure tähega," lisasin ma.(lk262) Õige ta on, masinatest üksi ei piisa, peab ikka midagi veel olema, ja see midagi on siin raamatus täitsa olemas.
Veiko Belials on kokku pannud korraliku antoloogia, mis ulmehuvilistele on lausa soovituslik. Teised lugejad, kellele lühiproosa ja põnevus korda lähevad, neile on see tore vaheldus.
6. Raamat kirjastuselt Fantaasia
Me armastame Maad.
Tlk Astrid Reinla ja Veiko Belials.
Fantaasia.
2016. 272lk.
Juba kaanepilt, kalamehed jõe ääres ja hõljuk esiplaanil, tekitas siin kärsitut huvi. Muide, sama stseen on nimiloos olemas ka, nii et kunstnik pole kelbast pannud. Guugeldades selgus, et seda raamatut ja neid jutte on eraldi juba üksjagu läbi hekseldatud. Valdavalt olen eelkõnelejatega nõus. Teiste arvustusi on kosutav lugeda, sealt leiab ikka detaile, mille peale ise ei oskaks kohe tullagi. Kuigi samas, midagi juurde ka enam justkui lisada pole, aga mis seal´s ikka, eks ma siis teistel vaikselt sabas sörgin.
Kokku on raamatus üheksa lugu kaheksalt kirjanikult läbi seitsme dekaadi, alustades 1950ndate lõpust kuni aasatani 2010. Teema on kosmos ja sellega seonduv - ettevalmistused lendudeks, äraolemised, tagasitulekud. Ja muidugi igatsus koduplaneedi vastu, "Kui palju armsamaks muutub kodu, kui eemalt vaadata!" (69). Aga minna on vaja ning minnakse, tähed ootavad.
Avapaugu annavad loomulikult Arkadi ja Boriss Strugatski oma lühijuttudega "Otsustav katse" ja "Üksikud oletused". Head lood mõlemad, kehvakesi ega õhvakesi siia ei valitudki. Esimeses jutus tuleb kapten Bõkov Maale otsima oma meeskonda uut küberneetikut. Teises saabub Valja Petrov oodatust varem koju, ajaparadoksid. Vennad on kirjanikud ja natuke vennad on ka nende jutud, aiman puude taga metsa. Üks tegelane esineb mõlemas loos, Bõkov, teises nimetatakse veel kedagi Gorbovskit, aga jutt võiks edasi minna, lahtiseid otsi jäi ripakile, mis edasi sai? Strugatskitele jääb siin ruumist justkui puudu. Aga ka selle vähesega antakse edasi lahkumisvalu ning eneseohverdust. Ja üleüldse, ammu on aeg need vennad valada pronksi.
Vladimir Mihhailovi "Oja Iapetusel" räägib ninatargast ajakirjanikust, kes saadetakse tervitama kaugelt saabuva laeva "Sinilind" meeskonda. See on ainus lugu, mida olen varem lugenud Horisondis (1969, nr 3-4). Ei tahaks üldse nuriseda, kuid Viktooria Tamme tõlge Horisondis oli sutsuke parem. Belialsi variant on ka hea, aga... Veiko tahtis ilmselt tõlget kaasajastada, nii on asendunud nimi Siver nimega Seaver, Japetus Iapetusiga ja Kogelejast on saanud Kokutaja. Samuti on tühikud stseenide vahelt ära võetud, mis muudab lugemise ebaühtlasemaks. Mõnes teises jutus jälle on tühikud steesnide vahel olemas, võta siis kinni. Boonus on jälle see, et siin ei ole jutt lühendatud. Kuid lugu ise on super, üks parimaid siin kogus. Ta on tervik, mida ei saa öelda nt Strugatskite mõlema jutu puhul.
Andrei Balabuhha "Surnumatja" kirjutab mässust laeval. Komandör Boll saadetakse kosmost koristama, võõras laev tuleb tuua Maale, aga mida teeb Boll? Autor jõuab väikest viisi, heas mõttes, moraalitsemiseni. Kas peab inimesi ohverdama teaduse nimel või ei pea. Üsna hea lugu, aga midagi sarnast võib öelda ka Viktor Kolupajevi "Me armastame Maad" ja Vjatšeslav Rõbakovi "Koduhoidjad" kohta. Nad ei ole eraldi nõrgad, lihtsalt teised on tugevamad. Et paremini meelde jääks, eeldab mitu korda lugemist, kuid samuti ei kahetse ma ka kopka eestki ühekordset lugemist.
Vjatšeslav Rõbakovi teist juttu "Vesi ja laevukesed" saab pidada juba lühiromaaniks. Kosmosest naasnud Kohl jõuab Maale kaks sajandit peale Maalt lahkumist. Laevas liigub aeg teisiti, jälle see ajaparadoks. Omakseid tal enam ei ole, tuleb harjuda ja kohaneda uue maailmaga ja kodanikega ning vastupidi. Korralik jutt, üle keskmise siin raamatus. Kosmose kõrval harutab autor lahti peategelase sisekosmost, mida lühiproosas sageli ei trehva.
Juri Nesterenko "Maa helesinine taevas" toob oma jutus kaugsõidult koju laeva "Dominaator". See laev oli teel 83 aastat. Viimaste ellujäänute Maale jõudmine keerab vinti küll peale, aga mitte üle, meeleolu oli pärast lugemist kurb ja lohutult nukker.
Nik Sredini "Nina" jõuab ringiga algusesse tagasi. Jälle minnakse võimatule missioonile, lennatakse Kentauri Alfale. Meeskond on valmis sõitma teadmata, kas kohale jõutakse, ja veel vähem ollakse kindlad, kas tullakse tagasi, kuid minnakse kõigest hoolimata. Ei takista ka kaasa jõlkuvad ajakirjanikud. Selline lugu, et oluline pole mitte kohalejõudmine, vaid teelolemine. Vunki annab juurde autori huumor, mistap see on üks mu lemmik jutt siin kogus.
Kui raamatu alguses meenus mulle Maksim Gorki oma tsitaadiga, siis siin vihjatakse sellele juba otseselt: "Inimene peab kõlama uhkelt! "Ja ilmtingimata suure tähega," lisasin ma.(lk262) Õige ta on, masinatest üksi ei piisa, peab ikka midagi veel olema, ja see midagi on siin raamatus täitsa olemas.
Veiko Belials on kokku pannud korraliku antoloogia, mis ulmehuvilistele on lausa soovituslik. Teised lugejad, kellele lühiproosa ja põnevus korda lähevad, neile on see tore vaheldus.
Kommentaarid
Postita kommentaar