Mari Järve. Esimene aasta.


Mari Järve. Esimene aasta.
Pegasus.
2011. 286lk.

"Ameerika Ühendriikides on kindlasti terve kriisiprogramm, mis näeb ette vaktsiinidooside helikopteritelt nakkuskolletesse viskamise või mille iganes," turtsatas Katrin. "Neil on seal ju kusagil mäe sees spetsiaalne punker presidendi ja tema maailmapäästmiskomitee jaoks, neil on kindlasti plaan. Aga meiesugused idaeurooplased võivad oma võsas kärvata." (lk129)

Selle lõiguga on põhiline öeldud, millest raamat räägib. Nende katastroofi lugude šüžeeselgroog ei olegi enamasti keeruline. Ikka on seal inimkonda ähvardav oht, käputäis põgenevaid tegelasi, kelle peamine eesmärk on pääseda. Mari Järve versioonis tabab Eestit 2013. aastal ohtlik ebolaviirus. Ellujäänud liiguvad punktist A punkti B ja kohanduvad muutunud olukorraga.

Ladus ja sujuv lugemine oli. Alguses ei saanud vedama, pärast pidama. Esimeste lehekülgede hakitud stiil ei olnud küll paljulubav, aga kuskil poole peal läks juba peatükk pikemaks, tegevuskohti jäi vähemaks, lugemine muutus köitvamaks. Autor oleks nagu ise ka kirjutades arenenud, arenevad ka tema tegelased. Aga kogu pildistik, raamat on üsna filmilik või siis miniseriaalilik, jäi ka üsna pealiskaudseks. Loen, saan aru, mis teema on, aga üksikasju meelde eriti ei jää. On pinget, aga ei ole sellist detailitundlikkust, kui nii võib öelda. Et tegu on debüüdiga, siis ei tasugi siin väga mekutada. Tegelikult on tegemist korraliku esikteosega, mis ei jää loodetavasti viimaseks. Et olemas on ka toimetaja, Birk Rohelend, siis on suuremad apsakad kõrvaldatud, mille üle saab vaid rõõmu tunda.

Aga sündmustiku üle küll mingit rõõmu tunda ei saa. Seal ei ole küll peategelast, peategelane on see viirus, kes 99% ajast laastab kaadri taga, kuid see oht on masendav. Ja 10ne liikmeline grupp suudab omavahel suhted nii puntrasse keerata, et... oi kui keeruliseks läheb nende lahti harutamine. Viimase aja sündmuste taustal tasub ehk mõelda, et mis hakkab juhtuma, kui juhe seinast välja tõmmatakse, elekter, mobiililevi, internet kaovad. Kui peab mugavustsoonist lahkuma. Kas ikka ollakse selleks valmis?

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas da...
Lisateave