Fahrley Mowat. Ära hüüa hunti!
Fahrley Mowat. Ära hüüa hunti!
Tlk Rein Saluri.
Horisont, 1969, nr 5-10.
Kirjanik, bioloog ja etnograaf Fahrely Mowat kirjutab sellest, kuidas
ta elas pool aastat Põhja-Kanada tundras huntide kõrval. Miks just
seal? Kuna põtrade arvukus oli viimastel aastatel ähvardavalt
langenud, otsustati asja uurima saata Mowat. Aastat pole öeldud, aga see on kuskil 1950ndad. Arvati, et hundid
murravad liiga palju põhjapõtru maha. Põhjapõtru, tõsi küll,
nimetatakse siin karibuudeks. Kuid tegelikult on asjad hoopis teisiti.
Valge mees ise kütib karibuusid, hundid pole milleski süüdi. Aga
seda ei õnnestu Mowatil kahjuks kellelegi selgeks teha. Kuid elu
huntide kõrval avab neid väärikaid loomi uuest küljest. Hoopis
inimene ise tundub nende kõrval rumal olevat. Mõnus, naljakas ja
kurb jutt üheaegselt. Tegemist on dokumentaaljutustusega, mis on
kirja pandud päeviku vormis. Hiljem on sellest ka lühendamata
versioon eraldi raamatuna välja antud. Oli ikka uskumatu tüüp too
Mowat, kelle kohta võib öelda, et kui kuidagi ei saa, siis
huumoriga ikka saab.
„Viimased meetrid enne harjale jõudmist läbisin roomates ja
tõstsin siis ettevaatlikult pea – seal ta on, mu kutsuke! Me lausa
põrkasime. Meie vahele jäi paar meetrit. Nähtavasti puhkas ta
pärast oma minoorset kontserti. Jäime vaikides teineteist
jõllitama. Ma ei tea, mis tema massiivses kolbas toimus, aga minu
peas lõi tormitsema hirm. Mulle vaatasid vastu suure tundrahundi
merevaikkollased silmad. Ilmselt oli ta minust raskem ja
vaieldamatult valdas käsitsivõitlust minust paremini.”
Kommentaarid
Postita kommentaar