Boris Kabur. Kosmose rannavetes.
Boris Kabur. Kosmose rannavetes.
Eesti
Raamat.
1966. 144lk.
Kosmose rannavetes on jutustus, mille tegevus on viidud kaugesse
tulevikku. Tulevikku mõjutab siin loomulikult minevik. Natsid
saatsid oma parima teadlase pärast II MS planeedile Hermes. See
teadlane, Adams, ehitas sinna baasi, suunas Maalt kaugjuhitavad
tuumapommid Maale, et kui vajadus tekib, saab juhtkond nupule
vajutada, ja lisaks avastas veel antimateeria sünteesimise valemi.
Möödus kakssada aastat ja kolm noort teadlast, leidnud arhiivist
vajalikku teavet, lendavad Hermesele, et hankida too saladuslik
valem. Kui nüüd väga üldistada, siis pisut meenutas see raamat
Prometheusi lugu, või nii.
Aga üsna vaevaline oli mul selle jutustusega sina peale saada.
Tegelased olid pisut puised ja näpuga viibutamine kumas kohati ikka
liiga toorelt läbi. Mba, üks peategelane, mõtleb lennukisse
piletita trügijat märgates nt nii:
„Sest on ju igaühe esimene kohus ise ennast kujundada,
parandada, vabastada ebaühiskondlikest mõtetest ja tegudest. Teiste
kohus on eksija tähelepanu juhtida tema eksitusele, ent otsuse, kas
toimida vääriti või mitte, peab inimene ise langetama.” (lk32)
Unistamine on muidugi kena, tuleviku inimene pidigi olema ideaalne,
sire ja sillerdav nagu suvehommik Setumaal, aga seda oleks võinud ka
autori liigse sekkumiseta näidata. Teadlaste kolmikust väga eredaid
muljeid paraku ei jäänud. Peategelased on kolm noort, kaks meest,
üks naine. Alguses ollakse sõbrad, nagu õde ja vend, lõpus siiski
tärkab armusäde, kuid kõik see on kuidagi vaguralt tagasihoidlik,
viks ja viisakas, ilma pisarate ning taldrikute lõhkumiseta.
Ent naljakalt meeldejääv oli üks kõrvaltegelane. Noore
naisteadlase ema. Päriselus selliseid kanaemasid muidugi ole, aga
raamatus, seal ikka võib. Ta ninnu-nännu-nunnutas oma tütrekest
nii, et viimasel ei jäänud üle muud, kui kodust jalga lasta. Kui
tütar oli mitu päeva teadmata kadunud, kõnedele ei vastanud,
ruttas ema ajsaolusid selgitama. Üks paremaid dialooge leiab aset
siis, kui murelik ema pärib ametnikult aru, mis siis tegelikult
juhtus. Väike katkend sellest on siin: „No näete,
no näete. Teil olid tema kohta ikkagi kindlad andmed olemas, te
ainult ei tahtnud neid avaldada, kartsite mulle haiget teha. Uskuge
mind, seda mängu poleks vaja olnud. Parem kibe tõde kui magus vale!
Teate mis, veel täna kannan teile üle romaani „Siiruse triumf”.
Valgustagu see teie teed edaspidises elus.” (lk91)
Ainuüksi selle tegelase pärast ei kahetse ma raamatu lugemist. Kuid
kangelaste ellukutsumise kõrval oli autor ka füüsik ning leiutaja.
Raamatus mainitakse ühte aparaati, „Grandprix”, mida kasutati
koosolekutel. See toimis nii, et kui keegi kaldus sõnavõtus teemast
liiga kõrvale, siis ta andis märku pinisemisega, mis tähendas
„Räägi asjast, ära lobise”. Pärast kolmandat hoiatust
isoleeriti kõneleja koosolekult. Ma nüüd viimase aja teaduse
saavutustega küll kursis ei ole, aga kui selline aparaat on juba
leiutatud, siis võiks üks selline jõuda nt Stenbocki majja.
Et Boris Kaburi nimi oli nii-nii tuttav, kuid ma ei suutnud
meenutada, millega seoses teda mäletan, hakkasin googeldama. Tuli
välja, et ta oli kunagi küüditatud. Ja veel selgus, et tema
leiutas mootorsae „Družba”, siis tuli meelde küll. Läänes
oleks ta oma leiutisega saanud miljonäriks, aga Venemaal anti talle amnestia, mis oli ka suur vedamine. Kuid raamatut ei julge ma
kergekäeliselt küll soovitada. Kes on suured ulmehuvilised, neil on
see ammu loetud, kes alles avastavad, et ulme on olemas, need
leiaksid vast paremaid ja kaasaegsemaid teoseid, mida lugeda.
Kommentaarid
Postita kommentaar