Timo Talvik. Sulid ja sulased.
Timo Talvik. Sulid ja sulased.
Eesti Raamat. 2025. 216 lk.
Kummaline lugu oli selle raamatuga, midagi sellist pole varem ette tulnud. Autor võttis ise minuga FB vahendusel ühendust ja oli lahkelt nõus oma romaani lugemiseks pakkuma. Ametlikult ilmub raamat alles jaanuaris, kuid kirjastus oli nõus mõne spiraalköites eeltrükise tegema ja üks neist saadeti mulle lugemiseks - arvustamiseks. No kuidas ma sain keelduda, lugeda ja muljetada ikka võin, arvustamisega on teine teema, sellega las tegelevad kriitikud, aga see selleks.
Timo Talviku kohta võib vist öelda, et ta on nii noor autor kui ka noorautor. Tim Horneti nime all on ta avaldanud lühijutte juba mitu aastat, aga seda ilmselt teab vaid käputäis lähikondseid, sest tema tekstid on ilmunud valdavalt ulmeajakirjas Reaktor, mis ilmub kord kuus ja internetis. Mõne aasta eest kirjastuse Fantaasia jutuvõistlusel saavutatud teine koht palaga "Kuningatütre vari" tagas viimase trükki pääsemise antoloogias "Täheaeg 22. Kalifaadi viirastused" ja sellega peakski olema lühidalt kõik, mis Hornet kirjandusilmas varem korda on saatnud.
"Sulid ja sulased" on T. Talviku debüütromaan ning häbenemata kuulub see fantasy alla. Tegevusaeg jääb minevikku, julgeks pakkuda kuskile ülemöödunud sajandisse, kui talupojad said end juba vabaks osta, aga allusid veel mõisnikule. Kohanimesid palju ei mainita, on lihtsalt linn, küla, turg, korra käis läbi nimi Reval, kuid aru on saada, et tegevus toimub Eestis. Nagu ulmele kohane, ei puudu ka siin midagi üleloomulikku, antud juhul on siis haldjad keeranud omavahel vähe tülli ja proovivad inimestest sulaste abil veidi arveid klaarida. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Peategelaseks on nooruke nimega Kärp, kes peab turul vahti sulide üle, kuni ühel päeval märkab ta kahtlast petturit leti ääres. Võõra jälgimisest algab peagi seiklus, mis võtab kohati ikka suisa pööraseid tuure üles.
Lugemisega oli jälle nii ja naa. Hea oli see, et midagi otseselt halba ei olnud. Esimese romaani, mida ma parema meelega nimetaks lühiromaaniks, kohta jagus põnevust kaheks õhtuks. Kui üldse midagigi häiris, siis oli võib-olla natuke monotoonne minu jaoks. Seda kassi-hiire mängu oli tsutike palju, kuskil teise osa keskel hakkasin juba lõpuni jäänud lehekülgi lugema. Mõne stseeni oleks võinud ära jätta ning allesjäänuid pikemaks kirjutada, süvendada tegelasi vms. Praegu ei ole ka halb, aga siin on justkui tajuda, et see on kui lühiprosaisti kirjutatud. Koht, kus esimeses osas Merekurat Kärbiga öö veedab oleks võinud pikemalt kesta nt. Aga see on ainult minu arvamus, mis muutub, kui tõsta see raamat riiulisse Noorte kirjandus.
Sõnaseadmine, lauserütm ja rõhud, ühesõnaga stiil on Talvikul käpas, lugeda oli lihtne. Isegi täitsa suvalisest kohast võetud katkend... ja ikka kannab:
"Neist sõitsid mööda teised vankrid ja jalutasid elanikud, kel oli asjatoimetusi. Linn meenutas talle turuplatsi - igaühel omad asjad ajada ning tegemised teha. Nagu turul, leidus ka siin pikanäpumehi. Kärp märkas ühe rahapauna kadumist võõra hõlsti alla. Ta mõtles, kas pidanuks ta seda kuidagi takistama või tähelepanu pöörama, kuid see võinuks neile liialt tähelepanu tõmmata. Varem oleks ta seda kindlasti teinud, aga nüüd..." (lk 86)
Tutvustuses oli mainitud, et raamat võib sobiba mütoloogia huvilistele, kellele meeldivad Hargla ja Kivirähk, olen sellega täitsa nõus ja lisan siia veel nime Juhan Jaik. Kuid T. Talviku Esimese raamatu kohta on siin hoogsat põnevust ja seiklust küll ning rohkemgi veel. Autoril peab edaspidi silma peal hoidma, mine tea, mis veel korda saadab. Mulle meeldis.
Kommentaarid
Postita kommentaar