Jack McDevitt. Sõjaline talent.
Jack McDevitt. Sõjaline talent.
Tõlkinud Heinrich Weinberg.
Fantaasia. 2020. 382 lk.
Kauges tulevikus, kui on asustatud juba mitmeid planeete, toimub sõda tulnukatega, millest inimkond pääseb vaid imekombel. Kaks sajandit hiljem räägitakse sangaritest juba legende, mida keegi ei ole kergekäeliselt nõus kahtluse alla seadma. Antiigikaupmees Alex Benedict saab oma onult pärandusek koos varandusega salastatud infot, mille järgi on sõjaajaloos veel uurimata valgeid laike. Et asjas selgust saada, algab väikest viisi detektiivilugu, mille käigus Alex leiab nii sõpru kui vaenlasi.
Olen nõus, et see on lobe, ladus ja kerge lugemine, aga samas kippus raamat mul venima, digonaali libisema ja kerget pettumist valmistama. Täitsa suvaline lõik võib seda ilmestada:
"Mõned inimesed, enamikus lapsed, pladistasid sõnajalgadest ääristatud basseinis. Samas ligidal oli suveniiripood, mis pakkus Vastupanu ajajärgu lauanõusid ja joogiklaase ja vimpleid ja Corsariuse mudeleid ja muljetavaldavas koguses mälukristalle ja raamatuid. Raamatute hulgas oli ka "Inimene ja olümplased" ja tagasihoidlik köide pealkirjaga "Christopher Simi ütlused". Toldenaya suurepärane kunstitoes "Kaljuserval" oli fuajees kesksel kohal. Kui te juhtumisi pole seda näinud, siis see kujutab endast ringikujulisel kivil istuvat Simi mõtlikult ja kõhklevalt tõusva päikese poolt valgustatud rahutut ookeani silmitsemas. Silmapiiril on näha tormipilvi." (lk 240)
Jah, see ei ole üldse halb lõik, aga siin puudub pinge, ja selline on valdavalt tema stiil, millega tuli harjuda, leppida ning lugeda. Kuid ometi, alles viimane kolmandik läks põnevaks, nii et raamatut ei saanud enam käest. Sellised kahetised tunded valdasid mind pärast raamatu käest panemist. Lugemist ei kahetse, aga McDevitti puhul ongi vist tegu autoriga, kes vajab vähe pikemat eelsoojendust.
Kommentaarid
Postita kommentaar