Faktitäius
Hans Rosling, Ola Rosling ja Anna Rosling Rönnlund.
Faktitäius.
Inglise keelest tõlkinud Helen Urbanik.
Tänapäev. 2018. 310 lk.
Kui ma nüüd õigesti asjast aru sain, siis proovitakse siin raamatus vaadata tõele otse näkku. Rootsist pärit arst ja rahvusvahelise tervishoiu professor Hans Rosling (1948-2017) jõudis koos poja ning miniaga panna kaheksateist aasta jooksul kirja kondikava, millest sündis hiljem seesinane populaarteadusliku kallakuga raamat. Kohe üsna alguses visatakse lugeja testi ette, kus saab oma teadmiste nappust proovile panna vastates 13 küsimusele a la: Kui paljud tüdrukud madala sissetulekuga riikides üle kogu maailma lõpetavad algkooli? (20, 40 või 60%), kuni selleni, kas järgmise saja aasta jooksul keskmine temperatuur tõuseb, jääb samaks või alaneb. Piinlikkust tundes pean tunnistama, et ega minagi kõigile küsimustele õigeid vastuseid suutnud valida, aga et rahvavalgustusega siin juba tegeldatakse, siis sain pärast raamatu lõpetamist testis märksa parema tulemuse kui esialgu.
Pidasin autorit naiivslet optimistiks, kuigi ise nimetab ta end võimalustesse uskujaks, kes soovib anda maailmast võimalikult reaalset pilti. Ja nagu arvata võib, kipub see pilt tavalugeja vaatekohast olema ikka üpris süngetes toonides. Eks Roslingud üritavad näha asjaolusid vähe helgemates pooltoonides, et lõpp ei ole veel ligi või nii. Natuke urgitsetakse selle kallal ka, et miks üldse võib asjadest arusaamine olla, nagu ta on, mis võib mõjutada eelarvamuste teket. Ühe süüdlasena tuuakse välja meedia, mis kipub uudiseid üledramatiseerima, aga kes viitsiks lugeda nt artiklit pealkirjaga "Hommikune lend nr 2045 Stockholmist Berliini kulges ilma igasuguste vahejuhtumiteta" vms. Meedial on oma osa täita, kuid seda tehakse vastavat võttestikku kasutades, mis maailmast tervikpildi saamisel seisab siiski nigelatel jalgadel. Oma andmed on Rosling hankinud ÜRO ja Maailmapanga uuringutest, mis kõlab juba natuke usaldusväärsemalt.
Peatükid juhtab sisse juhtum, milles autor on ise osalenud ja kas siis väiksema või suurema ehmatusega pääsenud. Lisatud graafikud muudavad lugemist kergemini jälgitavaks ning annavad aimu, kui suure töö on koostajad ära teinud, mille eest tuleb neile muidugi tänulik olla. Eks siin oli ka vähe kummalisi kohti välja toodud, näiteks käidi ühes India haiglas, mis jättis veidi räämas mulje, et kooruv värv ja tilkuv kraan on normaalsed asjad. Aga küsimisele, miks on nii, vastatati, et ei tahetagi teha liiga viisakat haiglat, see tooks kohale rikkamad patsiendid, kes nõuaks kallimat ravi, mileks puuduvad eelarves vahendid. Või siis näide heaolu edenemise kohta, kus pakuti välja, et 2014 aastal on miljoni elaniku kohta 11 000 mängitavat kitarri. Mh... huvitav, kas ta siis tõesti ei tedanud, et Leningradis oli kunagi koondis "Krasnõi oktjabr", mis vorpis kitarre lausa tööstulikes kogustes, aga nende mängitavus oli muidugi küsitav. Mis puutub aga riikide jagamisse vaesemateks ja rikkamateks, siis siin jagab Rosling maad mitte kaheks, vaid paigutab need nelja eri katogooriasse. Kõige vaesemini elavaid inimesi, kes peavad päevas läbi ajama ainult kahe dollariga oli 9% kogu rahvastikust, seda siis seisuga 2017.
Kahjuks viis raske haigus Hans Roslingu üheksa aasta eest elavate hulgast, nii ei ole võimalik teada saada, mida arvaks autor tänasest olukorrast. Loomulikult ei jäta ta rõhutamata, et elame pidevalt muutuvas maailmas, mida tasub uudishimuga jälgida. Vahepeal levinud Covidi viirus ja Ukraini sõda on habrast tasakaalu jälle kallutanud negatiivsemas suunas, ja milline saab olema lähitulevik, näitab aeg. Olgu kuidas on, selliste raamatute kiire aegumine on nende tüvikoodi juba sisse kirjutatud ja sinna pole midagi parata, kuid ometi oli huvitav, silmapiiri avardav ja meeldiv lugemine.
Kommentaarid
Postita kommentaar