Põhja konn

Põhja konn. 

Koostaja Raul Sulbi.

Viiking. 2024. 616 lk.

Võtsin päris pikalt hoogu, et seda tellisköidet lugema hakata, aga nädalaga sain ikka läbi, no... ma olen aeglane lugeja ka. Tegemist on siis fantaasiakirjanduse antoloogiaga, kus leidub kokku 26 lugu Eesti autoritelt alustatdes Kretutzwaldi "Põhja konnaga" (1866) ja lõpetades I.Hargla "Mirabilia saladusega" (2018). Nagu R. Sulbile kombeks, leidub siingi raamatus korralik järelsõna, milles pikemalt juttu, mis see fantasy üldse on, milliseid alaliike endas kannab jne.

Võib ju nõus olla, et see žanr on kui muinasjutt täiskasvanuile, aga selliseid otse ja sirgeid jutte, kui minnakse punktist A pnkti B, peategelane hävitab koletise ja saab kuningriigi ning kosib kuninganna, siin peale nimiloo ei olegi. Juba F.Tuglase "Maailma lõpus" hakkab meeletult vinti peale keerama ja mingist õnnelikust lõpus oleks siin päris kohatu rääkida. A. H. Tammsaare jutt "Pöialpoiss" meenutas natuke E. A. Poe`d ja peaks minema juba tükati õuduskirjanduse alla, milles pole iseenesest midagi halba, igasugune segamini käib asja juurde. Neid vanemaid jutte oli huvitav lugeda, neis on mingi teistmoodi tegumood ja tunnetus sees, mida tänapäeval enam ei kohta. Siis on siin veel romaanikatkendid, valitud peatükid, mis tekitasid nt mul soovi kunagi lugeda K. Ristikivi "Imede saart" (1964).   

Pikast nõukajast pole siia midagi valitud ja ega ma ise ka kõiki avaldatud autoreid ei hakka nimepidi üles rivistama, kuid tore üllatus oli siit leida Tiit Tarlapi jutt "Haldjatants". Lugu on mehest, kes satub suvel haldjate peole, jääb napsuse peaga magama ja ärgates avastab end pool sajandit hiljem samas kohas, aga koht on vahepeal kõvasti muutunud. Tarlapile iseloomulikult antakse väike kõrvakiil uusriklastele, kuid ju see oli talle miskipärast vajalik. See oli üks väheseid jutte, mille tegevus oli toodud Eestimaale. K. Sanderi lugu "Punksi metamorfoos" jõudis isegi Tartusse, aga suurem osa jutte kulges ikka kuskil kaugel ja ennemuiste. Kusjuures näikse, et autorite lemmikkohas on mäed, need kõrged ja karged ja külmad ja... ega jah, tuleb tunnistada, et neis on juba loomupäraselt midagi müstilist.  

Need uuema aja jutud mulle enamuses sobisid. S. Veskimehe jutust "Kerge on olla jumal" pidin end läbi pressima ja M. Friedentali "Vinguv jalaluu" olid küll jutud, mille puhul ma pidin küsime, et milleks ometi ja kas mõni ägedam lugu jäi siit välja? Aga vastuseid teab vaid tuul kui temagi. Et siis jah, üldiselt on see korralik antoloogia sellest aastast, milles R. Sulbi kaardistab Eesti fantaasiakirjandust. Olen meeldivalt rahul ja soovitan tutvuda, mahust ei tasu end lasta ära hirmutada. Olgu kiidetud ka kaanekujundaja Liis Roden, pilt on tõesti hästi välja tulnud.