Tuumahiid 5

Tuumahid 5: Fusioon

Koostanud Joel Jans, Maniakkide tänav, Triin Loide ja

Jüri Kallas.

Lummur OÜ. 2020. 272 lk.

Näikse, et Eesti ulmes on head ajad. Algupärast kraami ilmub nii veebis, paberil kui podcastis kuulamiseks. Võrguajakirja Reaktor sabas ilmuvaid jutte on varem avaldatud juba tükki neli kogumikku, see on seni viies ja viimane. Jutte on siin kümnelt autorilt kümme, ilmunud 2018-2019, kaanepilt Meelis Krošetskinilt ja toimetanud Kristjan-Jaak Rätsep. Pealkirjas mainitud sõna fusioon tähendab liitumist, ühtesulamist, ja eks siia on ikka väga eriilmelist ulmet kokku köidetud küll. Lugesin paari päevaga raamatu läbi, esmamuljed said sellised.

Marika Piip. "Üksi" on kerge õudussugemega jutt, milles lugeja kohtub kummitus(t)ega. Põhja-Norras Barentsi mere ääres asuv kalatööstus on aastaid tagasi hüljatud, lähedal asuv küla täitub ainult suviti turismi hooajal. Kohaliku väikese kohvik-hotelli peremees peab lahkuma, kuid ta leiab endale asendaja, kelleks ongi loo minajutustaja, naine kuskilt kaugemalt. Jutu algus on täitsa leebe, et mitte öelda hubane: "Toimetused tehtud, istun arvuti taha - olen endale teisele korrusele kontori teinud -, aga töötegemisest ei tule midagi välja, sest aknast avaneb fjordile hingematvalt kaunis vaade." (lk10) Vaikust ja rahu hindav naine avastab ühel hetkel, et ta ei viibi majas üksi ja nii see jutt aina hoogu kerib.

Pärast lugemist pidin guugeldama, et kes see autor on. Tuli välja, et tegemist on raamatu kujundajaga, kelle kontol ka paar lasteraamatut. Eks siin teatud kirjutamisvilumust sai juba keelekasutusest järeldada, jutt ei olnud rabe ega krobeline, sujus kenasti ning lõppes puändiga. Iseensest on neid mägedes lahti hargnevad jutte kirjutatud mitmeid, alustades "Hukkunud alpinisti..." ja lõpetades ühe pan Grpowski juhtumiga "Spitzbergeni nokturn", aga see siin oli kuidagi jälle teistmoodi tehtud ja sobis seda raamatut alustama kenasti. Debüüdi kohta üle keskmise.

Kadri Umbleja lugu "Kollaborant" ütleb juba pealkirjas ära, millest juttu tuleb. On kaks vaenupoolt, sõjast räsitud linn ja tegelased, kes peavad hakkama saama raskuste kiuste. Ühes leeris on keegi reetur ning ajsaolude väljaselgitamiseks algab sisejuurdlus.

Siin oli seda skeletti, millest oleks saanud midagi valmistada, aga teostus läks kahte lehte lappama ning midagi suuremat sõelale ei jäänud. Kahju. Paljusõnalisus võib ju tore võte olla, aga lühiproosas see hästi ei toimi. Näita. ära räägi, oleks minu soovitus. Üks väike näide ka siia lõppu.

"Iva oli Azraeli sõnadest lummatud. See, kuidas mees rääkis - see kõlas nagu tõde. Kõik, mis ta ütles, tundus loogiline. Ta suutis leida seletuse kõigele, ka keerulistele küsimustele. Ta suutis põhjendada nende lootusetuna tunduvat ülestõusu või sõja jätku, oleneb, kuidas keegi seda nimetas." (lk 48) jne, jne.

Küberpungi lainel surfates on Maniakkide Tänav pannud kirja loo "Tähed täis surma". Kauges tulevikus on kahe tulnukrassi vahel parasjagu pikaleveninud sõda, kui tegevusse naaseb endine kindral Paul Meldor. Planeeti Maa enam ei ole, see on puruks pommitatud, tegevus toimub Kuul ja siirdub sealt juba järgmisse tähesüsteemi. Kuna biloogilisi inimesi, kui nii saab öelda, on alles jäänud vähe, võtavad koha sisse robotid, droonid, küborgid. Paul Meldor on nt tuhat aastat vangis olnud ning põgenemise käigus tuleb tal korduvalt oma teadvus mõnda teise kehasse üle kanda.

See oli nüüd selline kogemus, et enne lugemist tuli kinnitada rihmad. Jutt on hea. Kui eelmine lugu oli uinutav, siis seesinane raputas ja loksutas ikka korralikult läbi. Hoogne poistekas selle sõna paremas mõttes. Vahest võib lugeda, aga liiga tihti ei kannataks välja, ja praeguse sõja foonil on see militaarne aines nagunii hell teema. Jäin mõtlema, kas mitte seesama peategelane ei seikle ka ühes teises Mandi raamatus "Laevakaitsjad" Paul Möldri nime all? Võimalik. Oma vaimusilamas kippusin võrdlema seda kindralit tuntud tegelasega filmiklassikast. Linateoses "Apocalypse Now" (1979) on stseen, kui Vietnami sõjas pommitatakse raanaäärset džunglit napalmiga ja USA kolonelleitnant Kilgore (Robert Duvall) vestleb oma kamraadidega, lõpetades vestluse lausega: "Smells like victory", e.k. lõhnab nagu võit. Midagi sarnast neis sõjardites on.

Miikael Jekimovi etnoõuduse lugu "Muld ei hoia" võiks olla ka ühe perekonna kroonika. Talus elav naine on matnud oma mehe, jäänud kurguni võlgadesse ning jutt algab vanema poja matustega. Noorema pojaga üksi kodus olles tuleb naisel öösel kohtuda äsja surnud vanema pojaga, kes on toonelast lahkunud, et tulla kodukäijana omakseid vaatama. Muidugi ei ole tema kavatsused heatahtlikud, aga naine ei suuda temas esialgu näha kedagi muud kui oma kadunud poega.

Üks kummaline autor on see Jekimov, tekitab minus kahetisi tundmusi, kui ta parasjagu aurupunki ei kirjuta, siis loen teda huviga. Ka see jutt, ainus siin kogus, mida olen varem lugenud, on kordaläinud. Rõõm on täheldada, et pärast Harglat ja Orlaud keegi veel seda õudussugemetega külarealismi viljeleb.

Heinrich Weinberg. "Vaikust ja rahu". Seltskond linnamelust tülpinud tegelasi võtab kätte ja sõidab nädalavahetuseks ära loodusesse. Üks tüüp teab kuskil pärapõrgust paar kilti eemal mingit kohta nimega Kaanisoo. Seal on siis onn väikse saare peal keset järve, kus võiks vähe lõõgastuda ja vastasugupoolt avastada. Mõeldud-tehtud, öö saabudes hakkavad juhtuma kummalised asjad, mingi sisaliku moodi elukas arvab, et ta võiks ka kuidagi kasu lõigata sohu saabunud kambast.

Täitsa veenev õudukas näikse olevat. Lõpus see pööre muidugi annab uue suuna kätte, nii et esialgu välja käidud vaikus ja rahu saavad vähe teise tähenduse. Natuke palju tegelasi oli lühijutu kohta, neil vahet küll eriti teha ei saanud, aga see ilmselt ei olnudki eesmärk. Iseenesest kirjutatud on hästi ja lugeda oli ladus.

Joel Jans. "Taevatrepi punased astmed" oli üks rusuvalt küüniline lugu siin kogus. Kunagi tulevikus pärast tuumasõda, kui Maa orbiidil hõljuva kosmolevaga peetakse ühenudst liftiga, juhtub sellega midagi halba. Saadetakse välja mitu vabatahtlikku, kes lähevad mööda trossi üles riket parandama. Asi on aga selles, et see lift asub 97km kõrgusel ja sinna saab vaid skanfandris, kaasas hapniku balloonid ning vastav varustus. Nii nad siis ronivad nagu mööda oavart seal muinasjutus. Ja lugu kulgebki end vintsi abil üles vinnava Meli mõtiskluste ja all asuva mehaaniku vahelise dialoogina. Kunagi olen bodcastis Tumedad Tunnid seda lugu kuulnud, aga millegi pärast lõpp ei olnud meelde jäänud. Nüüd sain aru kül, miks ei ole. Lõpp jättis mulje, et see oleks nagu kuidagi kiiruga valmis visatud, puudub suurem üldistus, ootasin ikka midagi rohkemat, muidu on korralik pala.

Laura Loolaid. Eestlane on ikka olnud laulurahvas, tõestab seda ka jutt "Öö laulupeomuuseumis". Tuleb siis nimetatud asutusse Tartus kokku rahvast siit ja sealt nurgast, pidu kogub tuure, meeleolu on ülev. Korraga ilmub seltskonda papa Jannsen, kõik jooksevad tema manu, et kuulsuse aupaistest osa saada. Et tegu on elluärganud vahakujuga, kes on kehastunud vampiiriks, tuleb laulukoorile kui välk nutitelefonist. Tekkinud rüseluse käigus, kes kaotab käe, kes pea, kes pool keha, hakatakse vastasele vastu vahendeid valimata.

"Abidirigent Anu ei suutnud seda mõnitust kauem taluda. Raevunult hiivas ta lähima postamendi otsast pronksbüsti ja viskas kollile vastu vahtimist, nõnda, et selle must pitstanu suure kaarega üle saali lendas. Kolli-ihuga kokku puutunud pronksbüst hakkas samuti lõugu lõksutama ja inisema, kuid õiget kurjaväge sel polnud." (lk 210)

Natuke meenutas Kivirähki Ivan Orava memuaare, kuid lugemist see mõistagi ei seganud. Iseenesest see nõks, tuua tegevus tänapäeva Eestisse, väärib juba tunnustust. Õudus ja koomika on siin jutus sefiir, aga jutul on ka oma sõnum - eelista kodumaist, hüva, eks ma siis üritan Eesti ulmet aeg-ajalt lugeda.

Mairi Laurik. "Kaks pistet rebase jalga" on maagilises võtmes jutt Eesti lipu saamisest enne seda, kui üliõpilaskond selle kasutusele võttis. Lugu kulgeb kahes liinis, aastal 2018 ja 1661, ühelt poolt läbi ERMis töötava Merike Remmelga silmade ja teiselt siis minevikus kellegi sulesepa ülestähenduste kaudu. Vist on tegu tellimustööga kampaania Eesti 100 raames kirjutatud jutuga, aga võin ka eksida. Ja kui see jutt pidi kuskil ulmeskeenest väljapool kohalikku ulmet esindama, njah. Päris minu maitse ei olnud, aga kes hindab kammerlikku hõllandust, võib see lugu mokkamööda olla.

Ander Skarp. Pärast Isaac Asimovi lugemist, kui ta rääkis suurest arvutist Multivac, oli raske siin midagi väga originaalset leida. Samas omamoodi üllatav see jutt "Inimlik eksimus" ometi oli. Kõige lühemat lugu ei anna väga ümber rääkida, aga isemõtlev-tundlev AI, see polegi varsti enam ulme. Kirjutatud on päris hästi, sisu on vormiga sidus.

Helina Ravasoo. "Musta reede söömaaeg". See oli kolmas lugu, mis jäi mulle natuke liiga kaugeks. Oli kauge tulevik, taheti minna kuskile planeedile X tähistama püha, sooviti erineda robotitest ja et õige eestlane olla, pidi sööma seapekki suhkruga, et nagu misasja? Pole minu just mulle, ei hakka üle ka lugema. Jääb mulje, et autor pole ise ka väga panustanud loo kirjutamisse, mis siis minagi.

Nagu sissejuhatuses loodeti, et ehk leiab iga lugeja siit midagi endale, leidsin minagi. Ilmumisest on möödunud neli aastat, selle ajaga on olukord vähe muutunud, mõnel kirjutajal on kogunenud jutte rohkem, mõnel raamatki väljas. Toimetus oleks võinud autorite lühitutvustuse ka lisada lugude ette, oleks lihtsam olnud pilti kokku panna, aga ka nii saab mingi ülevaate toimuvast. Võiks juba ilmuda järgmine osa, materjali peaks justkui olema.