Isaac Asimov. Mõtle nagu marslane.
Isaac Asimov. Mõtle nagu marslane.
Tõlkinud Piret Frey, Triin Loide, Tatjana Peetersoo.
Fantaasia. 2023. 256 lk.
Selles jutukogus on ulme suurmeistrilt kolm pikemat ja üks lühem lugu, mis ilmusid esmakordselt juba aastatel 1952 - 1954. Kui ainult kolme sõnaga võiks raamatut iseloomustada, siis oleks need: kosmos, tulnukad ja tulevik. Kuna kirjutamise ajal olid need teemad õhus, siis arusaadavalt autor neid oluliseks ka pidas. Ma küll väga suur Asimovi fänn pole kunagi olnud, aga esimene lugu siin kogumikus oli täitsa huvitav lugeda.
"Mõtle nagu marslane" räägib keerulises olukorras hakkama saamisest. Jutu alguses tegeleb seltskond kolmanda põlve marslasi vanaraua küttimisega kosmoses. See vanaraud koosneb kosmoselaevade kütusepaakidest, mis on peale kasutamist hüljatud, ja kütusena kasutatakse veeauru. Kuna vett veetakse Maalt ja see ei ole just lõputu maavara, hakkab keegi aktivist Hilder rääkima raiskamisest. Peagi tuleb 50 000 marslasel mõelda, kas kolida tagasi Maale või leida mõni tõhus alternatiiv. Lugu on küll kirjutatud ammu, aga see masside õhutamine looduse säästmise tähe all, et seeläbi teha poliitilist karjääri, näikse kuidagi väga tänapäevane olevat. Jutt on muidugi hea ja ladusalt kirjutatud.
Novellis "Noorus" leiavad kaks poissi, Slim ja Red, heinamaalt kaks väikest olendit, keda tahetakse tsirkusesse viia. Tuleb aga välja, et need on tulnukad ja poiste vanematel, üks on astronoom, teine ärimees, on nende külalistega sootuks teised plaanid. Mul tuli seda lugedes meelde Tõnu Kark, kes ütles ühes filmis midagi sellist: Võib-olla õnnestub meil headusega palju rohkem varandust kokku ajada. Kuskile sinna suunda see jutt lõpus tüüriski. Täitsa loetav.
Ülejäänud kaks lugu nõudsid natuke rohkem kohvi, et mitte magama jääda. "Sügavik" on jutt tulnukatest, kes elavad Maa all. Kord saavad nad võime telepaatilisel teel liikuda. Üks nende seast liigub nii kaugele, et astub inimese teadvusse, kahjuks avastab ta aga, et liikidevaheline erinevus on veel liiga suur, et midagi kontakti sarnast luua. Või nii ma sain sellest jutust aru, aga miks see lugu siin raamatus oli... ju siis oli vaja.
"Ahvatlev sööt" on lugu ühest kaugest planeedist Troasest. Saja aasta eest läks sinna esimene eskpeditsioon, kõik hukkusid, keegi põhjust ei tea, asi unustati. Jutt algab järgmisest katsest sinna jalg maha panna. Kohalelendav seltskond on kõike muud kui üksmeelne ja sõbralik. Põhiline hõõrumine käib teadlaste ja noore poisi, Mark Annuncio, vahel. Muidu ontlik noormees määrati teiste teadmata kaasa seepärast, et ta on mnemoonik, kõik mida ta näeb, loeb, tajub, selle suudab ta hektega meelde jätta. See imepoiss tekitab üksjagu tülinat, et kuidas siis nüüd üks poisinaaskel ikka võib endast liiga palju arvata, aga lõpuks tuleb välja hoopis... Täitsa asimovlik lugu, natuke oleks võinud tempo kiirem olla, aga kes olen mina, et suurmeistrit arvustada.
Nagu eelmises kogumikus "Üheksa homset" (Fantaasia, 2016) jätkab Asimov siingi oma muretsemist tuleviku pärast, ja ausalt öeldes on see täitsa sümpaatne. Tõlke üle pole põhjust nuriseda, kuid mida ma märkasin, oli see, et üks tõlkija kasutas sõna "igastahes" (T. Loide), teine kasutas sõna "igatahes" (T. Peetersoo). Kumbki ei tohiks vale olla, lihtsalt ma ise olen teise variandiga rohkem harjunud. Ent jah, seda kogu lugedes oli esimene osa rohkem minu maitse järgi, tagumine pool läks vähe pikaldasemalt, kuid lugemist ei kahetse.
Kommentaarid
Postita kommentaar