Robert Silverberg. Öösse kaduv tee.
Robert Silverberg. Öösse kaduv tee.
Koostanud Raul Sulbi.
Tõlkinud Juhan Habicht, Priit Kenkmann,
Tatjana Peetersoo, Külli Seppa, Raul Sulbi,
Hannes Talja, Jaana Talja.
Fantaasia. 2016. 348 lk.
Oma kirjanikutee algusest on Silverberg valinud siia kogumikku 18 ulmelugu. See periood katab ära eelmise sajandi 50ndate teise poole ja 60ndad, mis oli tema jaoks väljakujunemine ja õpiaastad. Põhilised avaldamiskohad olid toona veel pehmekaalnelised ajakirjad täis lihtsakoelisi seiklusjutte, mida tuntakse nime all pulpulme. Aga piisas ka neist, et jalg ukse vahele saada, nime teha ning taskuraha teenida.
Juttude eesmärk on küll meelelahutus, kuid ka seda võib teha vägagi mitmekülgselt. Näituseks M. Krošetskini kaanepildi juurde kuuluv "Öösse kaduv tee" (1958) on sünge postapokalüptiline lugu, mis näitab inimese moraalset laostumist. Pärast suurt ja pikaleveninud sõda on New York muutunud rusudeks. Kui 2054 aastal lõpetatakse ära toiduabi jagamine, ei hakata sööma mitte ainult kasse ja koeri, vaid tänavail algab jaht inimestele. Endine sõjaväelane Paul Katterson üritab kõigest väest muutustele vastu seista, aga temagi on ainult inimene. Kas just tekstina meistriteos, aga kõik vajalik hea jutu jaoks - konflikt, tegevus, tegelased ja maailm - on siin juba olemas.
Ja sellises hoogsas tempos, kord imestades, siis ahhetades läbisin kogu esimese poole raamatust. Tagapool tulid juba vähe tummisemad palad. "Kuues palee" jutt tulnukrobotist, kelle ülesanne on valvata pahalaste eest varandust, muidugi Salkeri pälvinud "Hawskbilli jaam" anarhistidest vangidest, kes saadetti ajamasinaga hiliskambriumi aega asumisele ja "Päikesetants" teraapia versioonist kauges tulevikus. Need on kõik juba sellised lood, et loen ja suu vajub lahti, et kuidas keegi üldse võib millegi sellise peale tulla. Aga kui autor on Silverberg, siis on, angu ulmes ikka, kõik on võimalik.
Kommentaarid
Postita kommentaar