Isaac Asimov. Üheksa homset.
Isaac Asimov. Üheksa homset.
Tõlkinud Karel Allikas, Linda Ariva,
Priit Kenkmann, Tatjana Peetersoo ja Jaana Talja.
Koostanub Raul Sulbi.
Fantaasia. 2016. 222 lk.
"Üheksa homset" on jutukogumik, mis nägi ilmavalgust juba aastal 1959. Kuna autorit teatakse eelkõige ulmekirjanika, kuuluvad ka need üheksa lugu siin teadusulme hulka. Päev pärast lugemist saan öelda, et siin raamatus on üks tipplugu, paar üsna kesist suleproovi ja siis need ülejäänud, mida võib huviga lugeda, aga kiljuma just ei pane. Samas omal moel on need autori katsed piiluda tulvikku kirjutatud kõik justkui korrektselt, lihtsalt natuke liiga vähese emotsinaalse intesiivusega on see kraam kirja pandud. Mõtet on neis jälle see eest nii, et mõni teine võiks sellise materjali pealt kas või romaani kirjutada.
Avalugu "Amet" räägib George Plateni haridusteest aastal 6500. Õppimine käib siis masinlikult, lugemise selgeks saamiseks tuleb inimest nagu arvutit vastava programmiga töödelda ja rohkem polegi vaja. Ja kuna inimliik on asustanud juba galaktika kaugemadki planeedid, saavad paremad töökohad ainult valitud. George ei suuda tööturul konkurentsis püsida, kuid ta teeb hoopis palju suurema avastuse. Seda jutustuse mõõtu lühiromaani oli natukene tüütu lugeda, aga mõtlema pani küll. Asimov näikse üldse muretsevat, et tuleviku ühiskond ei suuda mõelda, mõelda suurelt, oleks isegi õigem öelda.
Neist vahepealsetest lühipaladest jättis eredama mulje jutt "Olen Marsportis ilma Hildata". Kuskilt kosmosest koju ruttav Max teeb vahepeatuse Marsportis, et saada kokku oma naise Hildaga. Ämma haigestumise tõttu naine kohale ei saabu, aga Max ei ole mees, kes laseks selle võimaluse käest minna. Esimese asjana lepib ta kokkusaamise oma armukesega. Kuid enne veel, kui puhkus saab alata, annab ülemus talle viimase ülesande. Tundus, nagu see ei oleks üldse Asimovi kirjutatud, siin jutus on hoogu, sära ja sädet, mida kahjuks iga jutu kohta öelda ei saa. Aus pulp.
Ja siis läks osa tekste minust mööda nagu pildid FB ajajoonel, vaatad, noogutad, unustad. Saan aru, et detektiiv Wendell Urth ja arvuti Multivac on fännidele tähtsad ja kuskilt võib neist veel lugeda, siin oli ainult jäämäe veepealne osa, aga no polnud väga paeluvad minu jaoks. Mis siit vastu õhkas oli mure tsivilisatsiooni püsima jäämise pärast ning külma sõja oht.
Kui aja kokkuhoiu mõttes lugeda siit raamatust ainult üks lugu, siis sobib selleks kõige paremini viimane jutt "Inetu poisike". Korra varem on see juba eesti keeles ilmunud (Lilled Algernonile), aga nüüd siis uuesti. AS Stasis valmistab ajamasina, millega õnnestub tuua neljakümne tuhande aasta tagusest ajast kaasaega kolme aastane neandertaallane. Seda poisikest palgatakse laboris kasvatama üksik naine Edith Fellowes. Esialgsest võõristusest oma kasvandiku vahel kasvab välja emalik hool ja armastus väiksema ning nõrgema vastu. Kui tuleb aeg saata poisike tagasi sinna, kust ta tuli, ei suuda Edith asjade käiguga leppida. See on üks äärmiselt südamlik lugu, mida võiks lugeda... mida ilmselt ongi lugenud enamus inimesi, kes ulmet tavaliselt üldse ei loe, aga tugev lugu on see tõesti.
Selline ta siis sai, üsna seinast seina elamusi pakkuv raamat. Meeldis? Ikka. Eraldi kiidan Asimovi kompositsiooni, seda jutu tehnilist külge. Ta kirjutas oma jutud lõpuni välja, ei jäänud kuskile toppama ega midagi. Jah, lühiproosat on palju, aga nende lõpud, oeh. Ahjaa, kaanepilt kuulub ka selle viimase loo juurde, autor mõistagi Meelis Krošetskin.
Kommentaarid
Postita kommentaar