Juhan Jaik. Kaarnakivi.
Juhan Jaik. Kaarnakivi.
Eesti Raamat. 1980. 256 lk.
Millal siis veel kui mitte keset kevadet on paras aeg lugeda Juhan Jaiki. Tegemist on siis lastele kirjutet juttudega, mis esmailmunud juba esimese vabariigi aegu. Ei mäletagi, millal viimati sai käes hoitud raamatut, kus leiduks nii palju looduse ja maaelu ülistamist, poolehoidu ja sümpaatiat talurahvale kui siin kogumikus. Ja ometi on jutte äärest servani. Siit saab teada, kuidas üks peremees kohtas metsas vanapaganat, mismoodi Laanemees käis kosjas, kes oli jõetõbras, mismoodi tehti esimene vilepill ja veel palju huvitavat. Kuna enamus tondijutte on muinasjutuna kirja pandud, siis ei puudu ka halvad tegelased (peninukid, kodukäijad, puugid), kellest siis hüva nõuga võitu saadakse. Otse loomulikult on läbi mitme loo võimalik saada teada, mida selle kaarnakivi all mõeldakse ning kuidas seda leida võis.
Isegi karjaskäimine polnud Juhanile midagi võõrast.
"Jõudis kätte jaanipäev. Jaanipäeval on see komme, et karjapoisid ehivad koju ruttava karja lillevanikutega ja saavad selle eest , perenaistelt kiitust ning toreda jaanipäevase kõhutäie magusatest söökidest, mida maksab pidada meeles terve eluaja või vähemalt aasta otsa."
Oma lemmikuks pean juttu "Kukku". Seda lugedes arvasin, et peategelane on inimene, aga kuskil kolmandiku peal selgus hoopis, et lind, lausa kägu. Ja praegu, kui looduses kuuleb seda käo kukkumist päris palju, oli see täitsa tore kokkusattumus. Muuseas, teiste kunstnike, Eduard Järvi, Paul Liivaku, Natalie Mei ja Hando Mugasto kõrval on siin raamatus kasutatud veel Eduard Viiralti graafikat, tema tehtud on kaanepilt.
Tundub selline korralik ja muheda muigega kirjapandud jutukogu, mida pole ka sajand peale esmatrükki häbi lastele ette lugeda, saati siis ise paar pala päevas ette võtta.
Kommentaarid
Postita kommentaar