Irvine Welsh. Porno.

 

Irvine Welsh. Porno.

Tõlkinud Olavi Teppan.

Koolibri. 2016. 408 lk. 

"Porno" on I. Welshi debüütromaani "Trainspotting" järg, mis räägib sama seltskonna tegemistest kümme aastat hiljem. Asjaolude kokkulangemisel satuvad vanad sõbrad tegutsema taas Šotimaal Edinburhis, kus möödus nende pöörane lapsepõlv ja teismelise iga. Narkootikumidest ei ole kõik veel vabanenud, lihtsalt süstla asemel on triip kokat, kuid vähemalt tehakse edusamme et meelemürkidest lahti saada.

"Pisitasa õppisin neid uimasteid austama, nendega säästlikumalt ümber käima. Teismeeas ja kahekümnendates  võib-olla vahet ei tee, sest omaenda surelikkusele siis ei mõtle. Mis muidugi ei tähenda, et elad selle perioodi lõdvalt üle. Aga kolmekümnendates on juba teine asi. Korraga taipad, et ühel hetkel tuleb surra, ning pohmakas ja võõrutuses tunnetad, mismoodi narko sellele protsessile kaasa aitab, hingelisi, vaimseid ja füüsilisi ressursse ammendab, pahatihti põnevuse asemel tülpimust kütab. Sellest sai matemaatiline probleem, kus tuli mängida mitme muutujaga: tarvitatud uimastite hulk, vanus, organismi seisund ja soov ennast segi tõmmata. Osa rahvast loobus. Mõned jätkasid kuni teekonna lõpuni, elades elu nagu ühte suurt mitme osamaksega enesetapukatset. Ka mina otsustasin sellise elu kasuks, läksin välja, võtsin sisse, ainult et kontrollitult. Seejärel pärast ühte hullu nädalat viskasin kõik minema, läksin spordiklubisse ja hakkasin tegelema karatega."  

Ja kuskil seal seaduse lubatavuse piirimail nad siis pidevalt pendeldavad. Veider oli see, keegi ei käi kella kaheksast reedeni tööl, aga annavad mõsita, et nemad on töölisklass, kuuluvad selle linna juurde, kus nad üles on kasvanud. Paraku on linn muutunud rohkem, kui asjaosalised seda tunnistada ehk tahavad. Kui varem käidi Iggy Popi kontserdil, siis nüüd hängivad tänaval nooerd, kes kuulavad hi-hopi ja kannavad klotsereid sõrmes. Welshil pidi ikka pikka meelt olema, olema sellised kultuuri nähtused ära oodata. 

Kui pealkirja juurde tulla, siis jah, pornot on siin ka, nii ebameeldivat kui "õnneliku lõpuga". Kui eelmine osa oli rohkem Mark Rentonist, siis see raamat kaldub pigem Simon David Willamsoni tegemisetele. Tuleb tunnsitada, et ambitsioone tal juba jagub, väikese bubi omanikuga hakkab ta väntama pornofilmi, saab midagi purki ja üritab sellega isegi läbi lüüa. Muidugi ei ole filmitegemise telgitagused nii konfliktitud, kui arvata võiks. Oli see nüüd autori fantaasia või mis, aga toimub ka selline asi nagu Cannes´i pornofilmide festival. Mul igatahes vajus suu lahti seda lugedes, et päriselt ka või. Eks seal oli veel huvitavaid asju, mida avastada. Näiteks ei teadnud ma enne, et tehakse võimlemist koos kassiga, lemmikloom õlgadel painutatakse keha, mulle oli see väike üllatus.    

Raamatuna tundus teine osa kuidagi parem, küpsem ja väljapeetum. Eelmisest osast tuttavate tuttavate tegelastega kohtumine tegi lugemise lihtsamaks. Samas pani loetu ikka mitmel korral järele mõtlema, ajas naerma ja pidin ka pisara pühkima silmanurgast. Alaealistele just ei soovita, aga kes hindavad põnevust, pinget ja päris elust lugeda vähe omamoodi nurga alt, neile võiks täitsa sobida.

Kindlasti on mõni blogi sellest kirjutanud, aga tänase palava ilmaga ei andnud google ühkti maakeelset vastet, raisk.