Irvine Welsh. Trainspotting.
Irvine Welsh. Trainspotting.
Tõlkinud Olavi Teppan.
Koolibri. 2010. 352 lk.
Kamp narkareid eelmise sajandi lõpu 80ndatel Šotimaal Edinburghis oma kohta ja armastust otsimas, ka nii võib seda raamatut iseloomustada, miks mitte. Irvine Welsh (1958) on ise samas kandis üles kasvanud ja meelemürkidega kokku puutunud, sestap usun teda, mees teab, millest kirjutab. Samas pole oluline, palju seal on välja mõeldut, palju päriselt olnut, mõjus teos see eest usutavalt. Tegelaskond on samuti üsna kirju, aga kindlasti ei ole see eliit. Enamus on noored alla kolmekümnesed, kes massilise töötuse ajastul elatuvad abirahadest ning pisivargustest. Enim saab leheruumi too lahe tõbras Mark Renton, kes vaevleb oma heroiinisõltuvusega, edasi tuleb naistemehest isekas Sick Boy, siis psühhopaadist sadist Franco ja heasoovlik nohik Spud. Eks neid oli veel, aga ülejäänud olid pigem kõrvalised tegelased, kes väga esile ei kerkinud.
Kuulsaim tsitaat siit raamatust: "Vali meid. Vali elu. Vali pangalaen; vali pesumasinad; vali autod; vali diivanil istumine ja nüri, vaimuvaese telemängu vaatamine, ajades näost sisse mingit kuradi rämpstoitu." See on riiklik abi, mida pakutakse Markile, et sõltuvusest vabaneda, aga läheb ikka nii, nagu läheb.
Ilmselt oli "Transpottingule" keeruline tõlkijat leida, sest keelepruuk ei ole siin just teab mis kuiv ja hillitsetud, vaid räme kõnekeelne släng. Need kohad, kus tõlkija võttis asja vabalt ja tõi sisse midagi ida-euroopalikku, ajasid mind lausa naerma. Näieks: "Tavai, võtke rahulikult nüüd" või "Magada vabsee ei saa, seega helistan Rentsile ja küsin, kas ta tahab tulla minu poole üht Chuck Norrise videot vaatama". Korra käisid veel läbi sellised väljendid kui "absull", "kakrass" ja "normaljok". Ega need ei häirinud, lihtsalt tekkis mingi emotsionaalne slepp neid kohti lugedes.
Ja mis lugemisse puutub, siis Mark oli õuduskirjanduse fänn väikest viisi "See vana H. P. Lovecraft on küll paras kuradi nats, aga oskab häid lugusid jutustada." Raamatutega oli veel see juhtum, et nad käisid poest neid varastamas, mille eest Spudile määrati kümnekuuline vanglakaristus. Saatuseiroonia tõttu on aga "Transpotting" üks enim varastatud raamat poodidest. Welshi see muidugi ei häiri, tema saab oma papi ikka kätte, lepingud on juba kord nii tehtud. Ah jaa, kõrvalmärkuse korras olgu siis öeldud, et 19.-22. septembril külastab I. Welsh Tartus Eesti Rahva Muuseumis toimuvat elektroonilise muusika festivali ja konverentsi unda. Päris tegus mees see kirjanik.
Kuid raamatuga oli mul raske kontakti saada. Teostus mulle kohe üldse ei istunud. Pidev vaatepunkti ja jutustajahääle vahetus tegi jälgimise tüütuks. Taanlase Jakob Ejersbo "Nordkraft", mis räägib ka narkoprobleemidest, oli märksa lugejasõbralikumalt kirjutatud. Kuid Welsh oli omal moel jälle huvitavam, teravam, hoiatavam. Debüüdi kohta on see kõva sõna. Filmi olen kunagi näinud, aga suurt midagi ei mäleta, ainult mõni üksik koht kattus raamatuga. Soovitada "Transpottingut"... see on ikka liiga raju, aga omal vastutusel, seda võib.
Kommentaarid
Postita kommentaar