Täheaeg 22. Kalifaadi viirastused.
Täheaeg 22. Kalifaadi viirastused.
Fantaasia. 2023. 256 lk.
Viimasest ulmejutu võistlusest võttis osa 59 teksti, esimesed kümme paremat, mis žürii välja valis on nüüd kaante vahel ja trükis välja antud. Nagu ikka, leidus nii tuttavaid kui võõraid nimesid, häid ja pisut vähem häid tekste, kuid üldiselt on tase täitsa viisakas.
Plaanisin lugemist alustada tagantpoolt ja liikuda järjest alguse suunas, aga et Manfred Kalmsteni lugu "Igaviku väravale" oli alles loetud, sestap jätsin selle vahele. Oli meeles jah, et see on täitsa loetav lugu ühe tüdruku (Narda) eneseotsingutest, võluvõimete saamisest kuskil kaugel ja külmas Põhjalas, aga samas olen nõus Häli Kivisilla arvamusega saatesõnas, et see võiks olla esimene peatükk romaanile.
Täitsa toredat üllatust pakkusid lühijuttude autorid. Kolm neid siin on ja otsa tegi lahti jutuga "Vikatimees" Lüüli Suuk. Tema jutu teema annab ehk koondada sõnasse armastus. Just, kes siis veel kui mitte noor naisterahvas sobiks sellest kirjutama. Ent jutus kohtume siis teispoolsusesse lahkujaid saatvat Ants Vikatimeest, kes armub oma kolleegi, aga paraku ei ole sellele suhtele antud kõige paremad väljavaated. Piret Frey "Pööriöö" nimelises palas esineb armukolmnurk, milles otsitakse abi armuasjades juba nõidadelt, ja see skeem näikse töötavat nii möödunud kui ka sel sajandil. Arusaadavalt on jutu üks oluline nurgakivi Eesti suveöö kirjeldused, seda eriti talvel lugedes. Kristi Reisel kirjutas jutu "Gurmee tee", mida võib ka ainsaks kosmoselooks pidada siin kogumikus. Planeedil Theodoore, kui ma nüüd mitu päeva pärast lugemist õigesti mäletan, kasvavad haruldased taimed, mida käiakse sealt korjamas. Kes selle katsumuste püha tee läbi teeb, on hiljem tehtud mees. Täitsa kavalalt läbi mõeldud jutuke oli, lõpus esinev pööre keeras jälle kõik korralikult pea peale. Kuna jutu autor on tihe külaline Tartu ulmekirjutamise töötoas, siis arvan nägevat seal taga ka Maniakkide Tänava suunamudimisi.
Pikemate juttude ehkt jutustuste hulgas jõudis esikümnesse Karri Tiigisoon looga "Kullake". Pruudist lahkuminek viib peategelase rööpast välja, aga näe, üks tehisaru vidin annab talle mitte tiivad vaid... midagi paremat. Hea ja ladus lugemine, tegumoelt võiks olla hoiatuslugu.
Minevikust on materjali ammutanud Martin Leis, et kirjutada ajarännu jutt "Ajastutruudus". Vana veski on ümber ehitatud ajamasinaks, kuid selle töös hoidmiseks on vaja tulla pahalasel olevikku, et mõni kulturnik ohvriks tuua. See oli üks lahe etno jutt, parim tegelase nimi Tuha-Juhan.
Küberpungi looks saab pidada nii Karri Tiigisooni, kui ka Marek Liinev juttu "0,01 protsenti". Viimane on üks äärmiselt tõsine jutt tulevikust, kus masinad võtavad inimestelt töö ära. Vastu pakutakse hüvesid, mida kergeusklikud liiga lihtsalt omaks kipuvad võtma. Mis juhtub, kui ülemäära usaldada tehisintellekti? Jah, seda hoiatuslugu pean paremaks Liinevi jutuks, kui eelmises jutuvõistluses avaldatud juttu "Ood inimlikkusele seitsmes vaatuses" ("Juhtumised Pahura Jumala baaris", Fantaasia, 2021). "0,01 protsenti" on äärmiselt tõsine küte siia aastalõppu.
Oma lapsepõlve lemmikkirjaniku (Jules Verne) loomingust on ainest saanud Jaagup Mahkra ja Joel Jans. Nad ei pidanud paljuks kirjutada kahasse lugu "Mobilis in mobili", kus kohtume kapten Nemoga enne seda, kui ta veel ei olnud allveelaev Nautilus kapten. Jaa, seiklusjutte maalt ja merelt, aga palun.
Asi, millest ma aru ei saanud, oli Tim Horneti kõrge koht. Mu meelest oli jutt "Kuningatütre vari" lausa teenimatult teisele kohale hääletatud. Oli seal siis Okasroosikest ümber jutustatud, arvutimänguri vaatepunktist, aga no sugugi ei tekitanud mingeid emotsioone peale ootuse, millal see juba ometi läbi saab. Liiga hüplik pendeldamine, et millelegi-kellelegi kaasa elama hakata, jättis lahja mulje. Ma ei tea, võib-olla ei ole Hornet veel nii pika jutu kirjutamiseks piisavalt pädev. Reaktoris avaldatud lühijutukilakad on tal vahel täitsa asjalikud olnud, aga see oli küll küündimatu kirjatükk. Ilmselt žüriiliikmeid lihtsalt puudutavad arvutimängud rohkem, on kohe täitsa kahju, et ma ise nende peale kunagi kettasse ei ole läinud.
See eest võit läks õigele jutule. Andrei Samoldini "Kalifaadi viirastused" pajatab tulevikust, kus riigipiire ei tõmmata mitte diplomaatia abiga, vaid usklike veendumuste järgi. Venemaal tõmmati 90 aastane diktaator Vladimir avalikult oksa ning Euroopas oli maad võtnud õigeusuga liitunud islamism. Läbi Eesti üritab põgeneda katoliiklik paavst ise, aga kõik ei lähe just plaanipäraselt.
Alguses tahtis nimede omaksvõtt harjumist, nt oli ümber nimetatud Moskva - Džibrailovskiks, Tallinn - Tšuhnabadiks, Mehikoorma Mehhiko-Roomaks ja eestlased olid tšuudid, aga kui sellega juba kohanetud sai, läks lugemine lihtsalt. Siia oli kokku pandud hoogsat tegevust, intriigi, huumorit, värvikaid tegelasi, midagi enemat oleks juba patt oodata ühelt ulmejutult.
Tegemist oli küll juba seitsmenda kogumikuga jutuvõistluse paremikust, kuid mul oli see alles teine. Tundus, et eelmises "Juhtumid Pahura..." olid jutud veidi nõrgemad või olen ise muutunud, no eks seda ka. Aga siin raamatus oli suurim kirjastuse ämber teksti rappimine, milleks oli seda kirja väiksemaks vaja teha, jääb küll arusaamatuks. Lk 220-221 oli tekst kahes veerus erineva suurusega, et nagu toimetaja-küljendaja, mis toimub?! Ülejäänud osas on raamat õnnestunud ja vast leiavad autorid motivatsiooni kirjutamisega edasi tegeleda.
Kommentaarid
Postita kommentaar