Joel Jans. Rõngu Roimad.
Joel Jans. Rõngu Roimad.
Lummur. 2023. 174 lk.
Tuleb tunnistada, et täitsa lahedat lugemist leidsin siit kaante vahelt. Uue sarja teises raamatus "Rõngu roimad" on siis kolm krimijutustust, mille sündmustik leiab aset 19 sajandi alguse Lõuna-Eestis. Kõiki jutte seob ühine peategelane, Rõngu pastor Alexander Magnus Karl Lenz, kel tuli hakata lahendama pealtnäha võikaid surmajuhtumeid. Roimad saavad lahendatud, kurjamid oma teenitud karistuse ja lugeja jääb pärast viimast lugu mõtlema, et mis siis ikka edasi sai selle va Gertrudiga, mitte et ma millelegi vihjaks, aga järje võimalus on seal loos täitsa olemas.
On äraütlemata tore, et see raamat on hästi vastu võetud, esimesena meenuvad Marko ja Tilda arvustused, Jüri oma ka ja eks neid on veel. Olen nendega nõus, et Joel on teinud kvaliteedis tubli sammu edasi. Ega need varasemad ulmekad polnud ka just viimane ešelon, aga ikka tikkus neid lugedes pähe mõte, et jaa, aga see sihtgrupp on ju eelkõige nooruke lugejaskond, põhikooli poiss või tüdruk... Kuid nüüd oleks see ulmepungi periood justkui möödas ja kui loeks seda raamatut anonüümselt, oleks autori äraarvamine päris keeruline. Muutustest torkas silma, et vähemaks on jäänud kirjavigu, tegelased on saanud luudele liha, ent peaaegu kadunud on huumor. Eks too aeg oli elu karm ka ja ei hellitanud see kedagi.
Ja kuna sakste soost pastoril tuli kokku puutuda palju maarahvaga, oli huvitav lugeda mineviku olustikust laiemalt. Koolnuist nt arvasid umbusklikud inimesed nii: "Kolga-Jakob oli Lenzile enne rääkinud veel talurahva kombetalitustest, näiteks seda, et vältida koolnu peegeldust ja sellega surma jäädvustumist, tuli matusemajas peegel kinni katta ja omaksed ei tohtinud kanda läikivaid esemeid. Samuti usuti, et kui surnu majasoleku ajal magada, võib koolja hing magaja hinge endaga kaasa viia." (lk 47) Olid ajad, olid kombed, ja vähe mul siis ei hakanud seda lõiku lugedes mõni raadiost kuuldud järjejutu näitleja seda ette lugema, hakkas ikka.
Seda sama maarahvast tutvustab pastor oma ise meenutustes ka nõnda: "Need eestlased on jonnakad, mittekuuletuvad ja lõbuhimulised, aga samas ka truud, õpihimulised ja kaastundlikud nii loomade, kerjuste kui ka vigaste vastu, oli ta öelnud, ja Lenz mäletas, et tema toon kõlas seejuures isegi õige pisut imetlevalt." (lk 15-16) Kas ei ole siis oma tõetera selleski tagasihoidlikus väites, mo meelest on küll.
Koge selle sefiiri juures ei tahaks üldse nuriseda, aastalõpp ka ja nii, aga kui üldse midagi oleks võinud juurde lisada, siis veel rohkem liha luudele. Praegu jäi pastor meelde, kui üks ideaalidesse kinni jäänud maailmaparandaja, milles pole midagi halba, aga mõni nõrkus oleks võinud tal rohkem olla. Võimalik, et oli ja ma seda ei märganud, Halle ülikoolist väljaviskamine nt, kuid seda jäi väheks. Kas probleemid kärakaga, kodutüli naisega, aga vb mõni kahtlane äritehing, armuke vms, et pastorirüü ei oleks liiga plekitu ja renomee laitmatu. Kuid sellegipoolest suudab raamat pakkuda suurepärast lugemiselamust.
Kommentaarid
Postita kommentaar