Täheaeg 21, Tuhapilve sajandil.
Täheaeg 21, Tuhapilve sajandil.
Tõlkinud Jaana Talja ning Martin Kirotar.
Koostaja Raul Sulbi.
Fantaasia. 2023. 192 lk.
"Mind kotib loodus" - on keegi paberkotile suurelt trükkinud, täna avastasin, kui asju autosse tõstsin, ja olin suisa üllatunud. Kuid veel parema lugemiselamuse sain hiljuti ühe ulmeantoloogia kaante vahelt. "Tuhapilve sajandil" koondab kokku 12 teksti meilt ja mujalt, mis pühendet kliimamuutustele. Midagi uut ju selles ei ole, veeuputusest räägiti juba biiblis, aga et ulme, siis ikka proovisin lugeda. Kuidas nüüd viisakalt ent ausalt öelda, kvalitatiivne joon läks täpselt keskelt ehk kuus lugu olid ikka üsna head, aga teised kuus läksid minust sujuvalt kaarega mööda. Mainida siin sõna "hea" on siiski kirja pandud mööndustega, teema(d) ise ei ole ju sugugi head, pigem kisuvad sinna süngema tuleviku poole.
Aga alustades siis kodumaiste autoritega, täitsa huvitavat lugemist pakkus Jaagup Mahkra jutuga "Šeikide maal". Üks vene ulmik, kes on kirjutanud jutu "Raevu päev" ütles samas loos, et teadlane peab olema kõigepealt inimene... Täpselt selle tõdemuse vastu eksib Mahkra peategelane Sandor Toom, kui laseb šeigi rikkusel end pimestada ja jätab ülejäänud toimetused pooleli. Hea lugu.
Kui enamasti rõhutatakse lõpueel soojenemisest, siis Meelis Kraft räägib jutus "Kaotatud kümnendi viimane päev" järgmisest jää-ajast. Siin saab kaasa elada ühe päeva jooksul toimuvatele sündmustele, mida kogevad Jan ja tema rase naine Gemma, kes on viimase pelgupaiga leidnud Hiiumaal. See on karm ja karge lugu, kus eluga pääsevad vaid vähesed. Pealkiri on küll veidi lohisev, kuid pinget keritakse halastamatult ja armu pole loota tegelastel ega lugejal. Ja et külmast veel vähe ei oleks, kimbutab inimkonda mingi nõme viirus. Meelise üks lemmikvõtteid, žongleerida aegadega, leiab ka siin õnnestunult kasutamist, otsad ei jää lahti. Aga karta on, et kui kunagi peaks antama välja eesti ulme antoloogia rootsi keeles, siis sinna see jutt ei pääse, kuid Stalkeri hääletusel... oodatud.
Häli Kivisild kirjutab jutus "Ma kasvatan tuuleturbiine" ühiskonnakriitikast. Koos lapselapsega elab Tartu lähedal talus endine uuriv ajakirjanik, kes aitab jõudumööda põgenikke. Aga need ei ole päris tavalised põgenikud, vaid kuivema kliimaga kohandunud mutandid. Nende aitamine on rangelt keelatud ja see tegevus tekitab probleeme kohalike võimuesindajatega. Meenutas väheke orwellikku maailma romaanist "1984". Kõike kontrollitakse, jälgitakse, poliitikuid ei saa usaldada, iseasi, kas see ongi enam ulme. Vähe nukker lugu, kuid hästi kirja pandud, väljapeetud.
1954. aastal ilmunud Edgar Pangorni jutt "Babüloni muusikavirtuoos" on siin kogumikus üks vanemaid ja ütleksin, et stiililt enim viimistletud. Üleujutatud New-York pakub endisele pianistile pelgupaika, aga mitte ühtki seltsilist, ja nõnda 25 aastat. Pikad monoloogid kuskil muuseumi varemete vahel, see on hümn Õhtumaade kultuurile.
"Brian mõtles, et Mozartile polnud pähegi tulnud, et maailm võiks kunagi otsa saada. Beethoven, tõenäoliselt ka Chopin ja isegi Brahms oleksid suhtunud sellesse mõttesse üsnagi kainelt. Kuid Mozart oleks selle viisakusetult peast visanud nagu halva unenäo." (lk 121)
Üks erilisemaid jutte on Indrek hargla "Kümme tuhat aastat vihma". Pärast pikka sajuperioodi on suurem osa Eestimaast vee all. Lõuna- ja Põhja-Eesti vahel käib käbe kaubavahetus, kuni silmapiirile ilmuvad võõrad väed sooviga vallutada kogu veepealne saarestik. Siia oleks nagu kokku pandud alternatiivajalugu ja aurupunk, mida õhutab teatav patriotism. Loetavust soodustab kirjapandu humoristlik käsitluslaad.
J.-H. Rosny-vanem. "Maa hukk". Ega siingi jutus tegelastele suuremat hõlpu anta. Maavärisemised viivad inimkonna arvukuse kriitilise piirini, tekivad uued liigid (ferromagnetid). Eks tal, autoril, õigus ju oli, inimest tuli hoiatada, aga tekst ise oli pisut liiga pikk. Vahepeatusteta lõpuni ei lugenud, kuid otseselt tüütuks ka ei muutunud.
Nii et jah, siin palavalt jäises raamatus on päris mitu juttu, mida vähegi ulmehuvilisel ei tasuks vahele jätta. Mis puutub Täheaja uuenduskuuri, siis olen Jüri Kallasega nõus, et teksti suurus, õigemini väiksus jättis soovida. Kursiivis olevad read olid veel eriti tüütud lugeda, ehkki neid vähe esines. Mahkra jutule on Liis Roden teinud kena pildi, kahjuks teistele mitte, vast teinekord. Meelis Krošetskini kaanekujundus on kui väike kummardus kunagisele ajakirja Analog pildile, mille autoriks oli John Scoenherri. Ennemuiste ilmus läänes noid ajakirju ikka mitmeid, veebis fännid müüvad siiamaani neid, leidsin originaali ka siia kõrvale. Tore, kui see ulmejuttude avaldamine kas või almanahhi näol jätkub.
Kommentaarid
Postita kommentaar