Täheaeg 20
Täheaeg 20.
Juhtumised pahura jumala baaris.
Koostanud Eva Luts.
Fantaasia. 2021. 344 lk.
Põgusalt. Jutuvõistlus on üks tänuväärne ettevõtmine õige mitmel põhjusel. Esiteks pääseb nii pildile uusi autoreid, kes võib-olla harva ja vähe kirjutavad, teiseks tekib juba tuntud autoritel võimalus end proovile panna, oma kirjanduslikku muskulatuuri treenida, ja kolmandaks saab tähelepanu lühiproosa kui kategooria, mis muidu kipub romaani varju jääma. Olgu siinkohal öeldud, et ulme ringkonnas on Fantaasia kirjastuse tiiva all seda kena traditsiooni alal hoitud juba alates aastast 2004. Siia raamatusse kogutud jutud moodustavad järjekorras kuuenda jutuvõistluse paremiku, 69st saadetud tekstist valis auväärne žürii välja üksteist juttu, millel avaldamisküpsuse mek man. Siin nad on:
Mia Lisette Tamme „Maha müüdud hinged” on õudussugemeid sisaldav jutt, mis on suunatud üpris konkreetsele sihtgrupile – teismelised vampiirilugude fännid. Lugu kulgeb kuskil vana maailma äärealal, kohanimena mainitakse Port Islandit, aeg võiks olla E. A. Poe ajastu. Maamõisa oma perega kolinud 17a peategelane Rosaly puutub kokku musta maagiaga ning esimese armastusega. Ah seda süütut noorust küll, jutus oli nuukseid ja pisaraid, aga mis mul jäi tajumata, oli lugemiselamus. Saepuru seda ei asenda, vähemalt minu jaoks mitte. Ütlen seda muidugi kui vananev, tüsenev ja kergelt ülekaaluline keskeakriisis torisev küünik, kellele sellised virvatulukesed ei paku kohe mingisugust meelelahutust. Kui nüüd päris aus olla, siis jutu puuduseks pean eelkõige seda, et ei tekkinud tegelast, kellele kaasa elada, hüpati kord ühe, siis teise tegelase mõtetesse, nii et tulemuseks oli ainult üks laialivalguv tohuvabohu. Mahtu oli ka natuke liiga palju (37 lk), kas kõike ikka oli vaja puust ja punaseks teha, lahti seletada ja üle kirjeldada, milleks?
Aga mis oli siin tore, see oli loo ülesehitus, jutul oli algus, keskkoht ja lõpp, tihti kiputakse selle vastu eksima, tont seda teab, mispärast, kuid nii tehakse. Tutvustuse järgi saan aru, et see on noore gümnasisti esimene jutt avalikkuse ees, nii et igatahes mina soovin talle küll edu ja loodan temalt kunagi veel midagi lugeda.
Tõnis Hallaste „Noa teritamine“ oli sõõm värsket õhku. Kui suurem osa ulmejutte läheb minevikku või tulevikku, siis Tõnise lugu kulges justkui siin ja praegu, kuskil Tartus näiteks. Minajutustaja räägib karach´i teraga noast, mis on midagi… eetilise indikaatori taolist, et tunne iseennast vms. Jutt oli huviga loetav, ja kuigi autoril kippus jutustamine kohati üle minevat jutlustamiseks, siis hoogu see maha ei võtnud. Näha oli, et autor ei kirjuta esimest korda, tal on olemas oma välja kujunenud hääl, ja mulle tundus, et see on heas mõttes natuke blogilik. Jutus figureerivat peategelast, heaoluühiskonnas rahutut meestegelast oleks võinud isegi pikemalt potretreerida. Muuseas, alles hiljem meenus mulle selle jutuga seoses üks Tarmo Pihlapi omaaegne laul meremehe kellast, mis hakkas alles tema pojapoja käes uuesti tööle.
Joel Jans, Jaagup Mahkra lugu „Läbi musta kivi” oli üks isevärki asjandus. Lähevad nemad seal siis koos stalkeriga palverännakule postapokalüptilisse Mekasse seda musta kivi austama, aga viimasel hetkel selgub, et kuri on karjas. Sündmused võtavad ootamatu, suisa actionfilmile omase pöörde, kuni lugeja avastab, et jutt sai juba läbi. Jah, mis siin salata, viibida militaarses tsoonis, kus pidevalt käib ümberringi üks pidev möll, see mõjub väsitavalt. Põhjamaalane tahab ikka vahele mökutamist ja mekutamist ka. Aga muidu… no oli alles lugu, pool õhtut krigisesid liivaterad veel hamba all.
Meelis Kraft on viimasel ajal hakanud tegema lausa mehetegusid. Alles tal ilmus jutukogu „Saared“ (2020, Sooroheline OÜ), järgmiseks sai ta jala ukse vahele romaanivõistlusel ja nüüd ilmub Täheajas jutt „Terminal Borealis“. Selles loos astub lugeja ette detektiiv Blake Tobias, kes lendab ringi kosmoses ja lahendab erineva keerukusastmega juhtumeid. Borealise juhtum ei olegi nüüd nii väga võimatu lahendada, aga see taust oli küll selline, et oot, mis asja? No ma sain nii palju aru, et need insenerid otsisid uut liiki kütust, aga rohkem ei tihka fooni avada, üks lause ka siia: „Hank tekitas ilmselt esimese inimesena maailmas nelja supersümmeetrilise osakese jada-interaktsiooni.“ (lk 250) Mhm, selge. Üksi sõna „spagetifitseerumine“ eest, mida lugedes pugistasin naerda, tasus see jutt siia kogusse võtta. Lugemisega oli jälle nii, et need dialoogid mõjusid, huh, uinutavalt, sealt ikka pidin läbi närima, neid oli kokku oma veerand jutust, kui ma nüüd ei liialda. Aga sealt läbi saades loksusid asjad jälle paika ja pidin tunnistama, et tasus lugeda küll.
Elo-Mall Toomet räägib oma miniatuuris „Teised teed” sellest, mis juhtus Sootaguse Atsiga. On perekond, kes elab kuskil metsas, ajastu võiks olla keskaeg, või millal need rüütlid siinmail rüüstasid. Poisi isa on tulnud tagasi sõjast ja ilmselt jäänud kellelegi teene võlgu, nüüd tuleb see lunastada… Võimalik, et see on ainult kild millestki suuremast, kus lugu on kas juba ära olnud või alles hakkab toimuma või on kuskil folklooris selle jutu juured. Olgu kuidas on, aga seda võin öelda, et sümpaatse mulje jättis õhustik ja meeleolu. Olin lummatud.
„Väljas läks justkui selgemaks, kuigi õrn udu ei andnud õieti järele, kerge tuul tõusis ja valgus hakkas vihma tagant kumama.“ (lk 218)
Jaagup Mahkra “Doktor Hartley orjad” on lugu, milles minnakse kindla peale välja. Pisut meenutas insener Garini hüperboloidi isegi, kuid see oli vaid meelepett. Mahkra lugu on natuke selline “Ükskord metsikus läänes” tüüpi jutt, aga täpsem oleks öelda, et kõik juhtus lõunas, Louisiana osariigis. Toimub seal parasjagu neegrite ülestõus, kui eluvõõras doktor Hartley võõrustab oma noort külalist, kellest saab jutu kangelane. Ei taha seda küll mainida, aga süžee tasandil arvasin umbes kolmveerandi peal lõpu ära. Karta on, et seda laadi seiklus-põnevus jutus on raske üllatada ehkki üritada tasub. Samas tuleb meelde, et Robert Reed on kunagi kirjutanud jutu “Suvekuru draakonid” (“Läbi valu ja vaeva”, 2020, Ulmeguru ulmesari). Too jutt oli ka Ameerika keskne ja üllatas vähe rohkem. Ja kes otsib jutust verd ning soolikaid, siis seda kraami siin jagub.
Marek Liinev “Ood inimlikkusele seitsmes vaatuses” kuulub kuskile kummaliste lugude kanti. Ka siin jutus ollakse kõrbes, peategelane on lapsena röövitud, jutu alguses ta põgeneb vabadusse, parema tuleviku poole. Tee peal toimuvad temaga väikesed metamorfoosid, aga see inimlik aspekt, luuüdi jääb ikka samaks. Loo algus kippus vähe venima, kuid seda kompenseeris lõpus toimuv pööre. Ilmselgelt oleks meeldiv, kui autor kirjutaks mõne jutu nt Erektori erinumbrisse, 2022 kevadel pidi see jälle ilmuma.
Karri Tiigisoon “Q-ketas” oli ainus lugu, mille lugemise järel oli mul tunne, et kohe-kohe poetan pisara. Ega palju puudu ei olnud, aga midagi jäi siiski jutus puudu. Ma saan aru küll mis, aga ma ei oska seda sõnastada, see oli, kui nii võib öelda, emotsionaalne intensiivsus, kuid see väljend ei ütle just kuigi palju. Iseenesest idee oli üks julgemaid siin jutukogus, selle võiks paigutada nii aegade algusesse kui ka kuskile hoomamatusse tulevikku. Tegemist on omamoodi loomismüüdiga, asjata ei ole peategelase nimi Adam, kuid Jumal on siin hoopis tehisintellekt. Millega mul keeruline oli suhestuda, oli peategelase, noore poisi käitumine, kui ta alguses käitus nagu... natuke memmepoeg, siis mõni lehekülg edasi tegi Adam tuule alla kolmele täiskasvanud röövlile, hallo kosmos! Kuidas nõnda ikka saama? Jutuna igal juhul huvitav leid.
Rait Piir “Raha ei tunne maailmavaadet” pakub üsna pessimistliku nägemuse 2066. aasta Eestist. Masinad, robotid ja arvutid on inimesed tööturult välja põtkinud, Venemaa on suurema osa Maarjamaast alla neelanud ning Tallinna lahes laiutavad tehissaared. Kamp töötuid korravalvureid peab selles trööstitus üshiskonnas ellujäämikseks röövima ravimeid, lausa dzotile viskuma, et elunatukest edasi viia. Julm lugu, loodan, et nii hulluks siin asjad ikka ei lähe. Lühikese jutu kohta oli kole palju tegelasi, kes jäid paratamatult pisut pealiskaudseteks. Lugu lippas nii kiiresti, et ei jõudnud popkornigi valmis teha, kui juba läbi sai. Pärast Rait Piiri raamatu “Hinged mõõgateral” (2021, Lummur) lugemist tundub mulle, et autor on sellisest lühi-lühiproosast juba välja kasvanud, tiibade sirutamiseks on talle ikka rohkem ruumi vaja.
Laura Loolaid, Joel Jans “Moskva hääl” tuletab meelde, et kui on olemas jutukude, võib see olla näiteks maavillane ja kodukootud. Alati ei ole vaja mööda külma kosmost hulkuda, ka kohapealset nõukanostalgiat elustades võib luua midagi sellist, mis lugeja kaasa haarab. Sedapuhku satub Lõuna-Eestis tegutsev raadioamatööride grupeering küll manipuleerimise ohvriks, kuid olukorra päästab koostöö, sõprus ja muidugi suure südamega vanaema. Üks asi, mis jäi kripeldama, oli see noorte kangelaste lõpustseen. Martin ja Piret oleks võinud ikka lõpus kokku saada, parema klišee puudumisel vaadata kas või päikeseloojangut, aga siin nad ei saanudki lõpus kokku. Muidu täitsa harosho.
Häli kivisild “Juhtumised pahura jumala baaris”. Olen nõus, et just siin jutus on võetud ette kõige suuremalt. Peategelane on lausa Jumal, jah, üks paljudest, aga siiski. Et oma päevatöös on ta sattunud maailmade elus hoidmisega ummikusse, siis leidub lohutust ikka baarist. Väga julgelt mängib autor mõttega, et kuidas võiks olla kõige vägevam. Eks ta jõuab ikka ringiga päris elu juurde ka, vähemalt kumas sealt alt seda olmet läbi, aga jäägu midagi lugejatele samuti avastada, mis ma siin ikka. Lugu ise jäi kuidagi kahvatuks, pigem oli tegemist hoovõtuga, aga see, mis on, no, halb see küll ei ole. Omaette väärtus on Meelis Krošetskini kaanepilt, millel on kujutatud jutu peategelast.
Selline oli siis minu esimene Täheaeg. Kui nüüd mõni joon veel välja tuua, mis esines mitmes jutus, siis tundus, et jube palju oli vägivalda, samuti räägitakse tihti lastest või kulgeb jutt läbi lapse silmade. Tulevikku nähakse tumedates toonides ja minevikku vaadates on lihtsalt hea, et see möödas on. Kuid oluline on hoopis on see, et leidub kirjutada oskavaid autoreid, kes ei jäta lugejat ükskõikseks või veel hullem -kuivale. Guugldasin estiks ja leidsin Raul Sulbi üleskutse arvatavasti sellele jutuvõistlusele, kus sooviti lugusid, mis räägiksid kliimamuutustega kaasnevatest nähtustest. Näib, et Raulile jäid tühjad pihud seekord, kahju. Samas andis oma mahukas lõppsõnas Mairi Laurik mõista, et tema osaleb järgmisel jutuvõistlusel, nii et on, mida oodata.
P.S. Manfred siiski lisas niipalju, et kliimale keskenduv Täheaeg pidi eraldi ilmuma.
Kommentaarid
Postita kommentaar