Robert Silverberg. Meid ootab
pimedus.
Tlk Arvi Nikkarev ja Lasse
Nikkarev
Skarabeus. 2003. 262 lk.
Need neli lühiromaani on
avaldatud 80-ndatel ja kuuluvad ühtlasi Silverbergi paremikku. Juba eessõnas toob
autor välja põhjused, miks just selline ja mitte mõni muu formaat on valitud.
„Lühiromaan on üks rikkamatest ja
enim naudingut pakkuvatest kirjandusžanridest. Mahult kaks- kuni kolmkümmend
tuhat sõna, võimaldab see novelliga võrreldes teemade ja tegelaskujude
põhjalikumat arendamist, eeldamata siiski täispika romaani viimistletud struktuuri.
Seega pakub lühiromaan teema aktiivse ja detailse käsitlemise kõrval ühtaegu
nii novelli kontsentreeritud fookust kui ka romaani laia tegevusvälja.“ (lk 5)
Ja nii on, nende lugude
jutustamine ei oleks lühemalt olnud võimalik ja pikemalt oleks hakanud juba
lohisema. Arusaadavalt võtab autor suurelt ette, „Teel Bütsantsi“ räägib
tulevikust, kui on saabunud 50. sajand, maailm on muutunud lõbustuspargiks ning
tegelased on vaid turistid, kes on rohkem keskendunud meelelahutusele, hedonismile,
kui suurte küsimuste küsimisele nt. Kui kõik inimesed on saavutanud geenirikke
kõrvaldamise teel surematuse, siis peategelase kaaslannal, Gioial, tuleb leppida
sureliku staatusega. Hea, kuigi mitte just tipplugu, tegelaste kujutamine lõpus
jäi natukene pealiskaudseks, et mõjuda korraliku litakana.
„Kodutee“ on ajaränduri lugu.
McCollochi nimeline katsejänes, täpsemalt küll tema teele saadetud teadvus ei
satu mitte kümme või sada aastat edasi tulevikku, vaid ikka kohe mõne miljoni
aasta taha. Tsivilisatsioonist ei ole muidugi midagi enam alles, maakera oleks
tabanud justkui piibellik veeuputus. Kuid ometi leiab aset võimalus saada
kontakt tulevikus elavate olenditega, nii et lõpuks ei taha see ajarändur enam tagasi
tulla. Suurepärane lugu.
„Salajane reisija“ kuulub
kosmoselugude varamusse. Oma esimest reisi meenutav peategelane meenutab heldimusega,
kuidas tema arusaamisi ning tõekspidamisi suutis muuta keegi 17. aastane neiu nimega
Vox. Jah, on olemas mitut liiki üksindust, kuid liiga kaua üksi olla ei soovi ilmselt
keegi. Viimase peal jutt.
„Meid ootab pimedus“ kuulub nii
kosmoselugude kilda kui tulevikunägemuste hulka kui... Maalased avastavad tulevikus universumi, kolooniaid
asustatakse erinevatele planeetidele, teleportimine ehk kaugete vahemaade
ületamine ilma suurema ajakaota on võimalik. Levib kuuldus, et kuskil kolkas kuulutab
keegi Jumalanna Avatar uut religiooni. Asja uurima saadetud emissar kohtub oma
teel uute maailmadega, muuhulgas ka Venemaa jäise asumaaga ja et sellest veel
vähe ei oleks, on asjasse segatud tulnukad. Omamoodi jumalavallatu jutt, mille
algus on pisut pikaldane, kuid siis läks lugu käima ja ei saanud enne lõppu
pidama. Isegi järg võiks olla sellele loole. Viis pluss.
Loen juba mitmendat Silverbergi raamatut
järjest ja kui mõni motiiv välja tuua, mida ta ikka kipub kasutama, siis skeptiline
hoiak kliimamuutuste suhtes tulevikus on kindlasti üks neist. No ja veel võib
ju nimetada, et tsölibaadi pidamisega ei pea tema tegelased ka just väga ranget
distsipliini, kuid see on kaugel sellest, et muutuda labaseks. Antud jutukogu
paremaks mõistmiseks aga tuleb kasuks klassikalise luule tundmine, juba
eessõnas loetleb autor selliseid nimesid nagu T. S. Eliot, Joseph Conrad,
William Butler Yeats ja William Shakespeare. Kuid lugemist, selle nautimist ja
sellest elamuse saamist ei takista ka nimetatud luuletajate loomingu
mittetundmine.
Kirjakoi
BAAS
Goodreads
Kommentaarid
Postita kommentaar