Robert Silverberg. Muutuste aeg.
Tlk Otto A. Onu ja Lasse Nikarev.
Skarabeus. 2000. 280 lk.
Siia raamatusse on valitud kaks lugu,
romaan: “Muutuste aeg” ja jutustus – “Saagu sõdur”. Ühine nimetaja on neil küll
ulme, aga... ulmet on ka mitmesugust. Romaani tegevus toimub kauges tulevikus
ja kaugel planeedil Borthanis, kus on Maale sarnane kliima, mistõttu inimesed
on seal juba üle tuhande aasta saanud “vabalt” elada. Peategelane, Kinnal
Darival, kirjutab oma autobiograafias sellest, kuidas temast kujunes see,
kelleks ta lõpuks sai. Tema kujunemisaastad ei olnud just meelakkumine, karm
lapsepõlv ja varajane suguelu määrasid ta käekäiku ka hilisemas eas. Kuid see
ühiskond, mille valitsev monarhia kehtestas, oli suisa eemaletõukav.
“Meie esivanemad uskusid, et
iseenesest üksikasjalikult rääkimine viib vältimatult enesenautlemise,
enesehaletsemise ja kõlvatuseni. Sellepärast meid kasvatataksegi pidama oma
asjad enese teada ning et tavade ahelad oleksid veelgi tugevamad, on meil
viisakas vestluses keelatud kasutada selliseid sõnu nagu “mina” ja “minu”. Kui
meil on muresid, lahendame need vaikides, kui meil on ambitsioone, teostame
need oma lootusi reklaamimata, kui meil on soove, taotleme neid isetul ja
isikupäratul moel.” (lk 34)
Sellises allasurutud sootsiumis, kus
kehtiv normaalsus on nullempaatia, tuleb peategelasel ellujäämiseks pingutada,
kui ta ei soovi just võimule tulnud vennale jalgu jääda. Ent ometi, nagu tihti
kipub juhtuma, kus on jõud, leidub sellele ka vastujõudu. Antud juhul kasvab
lõunas salapärane rohi, millest valmistatakse droogi, kes seda tarvitab,
muutub... paremaks inimeseks. Lõppu ei tasu küll ära rääkida, aga läbi autor
ütleb peategelane siiski “Armastus teise vastu algab armastusest iseenda
vastu”. Ja tundub, et ta räägib õigust, esindab teatud väärtusi.
Kui üks jutt võiks olla hipiromaan,
siis see seda kahtlemata on. Liigitada võiks veel düstoopiaks, aga saatesõnast
saab lugeda, et kuigi autor ei kuulunud “uude lainesse” (new wave), on
romaani keskmes inimese sisekosmos. Minavormis kirjutamine sobib sellise nurga
alt lähenemiseks suurepäraselt ja kena mulje jättis romaan ka nende ridade
kirjutajale.
“Saagu sõdur” tuleb tagasi Maale, kuid
jääb endiselt tulevikku, kalender näitab parasjagu numbrit 2130, kui arvutite
abil luuakse tehisintellekt. Need hologrammidena ellu äratatud kaks tegelast,
Pizarro, keegi mereröövel 16. sajandist ning Sokrates kohtuvad kuskil
katselaboris ehk paagis, nagu siin öeldakse. Valges kitlis tegelased hakkavad
juba kahtlema, kas selline teguviis ei või muutuda kuidagi ohtlikuks. Lugeda
oli natuke naljakas, Sokrates suudab rääkida musta valgeks, ja vastupidi.
Selline mõnus mõttemäng autorilt.
Veel on järelsõnas ülevaade
ulmekirjanduses jagatavtest auhindadest – Hugo ja Nebula, koos nimekirjaga läbi
aastate 1953-1999. Ei hakka neist siin pikemalt kirjutama, guugeldada saab ju
ka, mainin ära, et “Muutuste aeg” sai Nebula 1971 ja “Saagu sõdur” Hugo 1990.
Lugemise järgselt rahulolevana julgen arvata, et auhinnad läksid õigetele
teostele. Pilt on tagakaanelt.
Kommentaarid
Postita kommentaar