Robert Silverberg. Kogutud teosed.

 



Robert Silverberg. Kogutud teosed.                                                                       

1. „Tähehiiglaste orjad“. Fantaasia, 2016.

2. „Öösse kaduv tee“. Fantaasia, 2016.

3. „Märkmeid eel-dünastilisest ajastust“. Fantaasia, 2018.


Koostanud Raul Sulbi.

Tlk Priit Kenkmann, Martin Kirotar,Tatjana Peetersoo, 

Raul Sulbi,Jaana Talja,Hannes Talja,Juhan Habicht, Külli Seppa ja Maria Reile.

 (272+344+382=998lk)


Kas kirjanikuks olemise ja pikaealisuse vahel on mingi seos, sellele ühest vastust ilmselt ei ole. Mõni autor võib end juba noorena läbi põletada, teine alles keskeas alustab, kõik on suhteline. Fakt on aga see, et Robert Silverberg (s. 1935) on vahelduva eduga kirjutamisele pühendunud üle kuuekümne aasta. Selle ajaga on ta kirjutanud, nagu ta ise arvab, umbes 25 miljonit sõna. Oma karjääri alustas ta ulmejuttudega, liikus edasi erootiliste lühiromaanide juurde ning samuti on tema sulest ilmunud populaarteaduslikke raamatuid ajaloo vallast. Hoiatan konservatiivsemat lugejat siinkohal - ka nendes raamatutes esineb erootikat. Kuidas ja millega kirjanik alustas, sellest annabki kerge ülevaate Raul Sulbi koostatud seesinane kolmikpakett. Kuna jutte on kokku 42, siis ei hakka ma neid siinkohal üksipulgi lahti rullima, jäägu midagi lugejale ka avastada. Mainin siis ära, et esimene jutt on aastast 1957 ja viimane kannab daatumit 1974.


Silverberg oskas olla õigel ajal õiges kohas. Ta on kirjanik, kes ei ole kunagi pesumajas ega postkontoris töötanud, sest kirjutamine tõi sisse. Oma esimesed jutud müüs ta maha juba pöörastel viiekümnendatel ülikoolis käimise kõrvalt. USAs ilmus nt 1953. aastal 39 ajakirja, mis avaldasid ulmet. Need nn pulpajakirjad avaldasid jutte, mis olid suunatud vähenõudlikule lugejale. Lugude eest saadav honorar ei olnud kuigi kõrge ja ega nende tase ka ei ole jahmatav, kuid oma lugejaskond neile leidus. Silverberg peab end teadusulme kirjanikuks ning selles suunas kulgevad tema loodki. Valik tolle aja jutte on koondatud raamatusse "Tähehiiglaste orjad". Need jutud on Palju esineb kosmoseseikluseid, kus hea võidab halva, sõnaga, see on meelelahutus, peaks olema kõik öeldud. Teadus oli toona veel hoomatav, kosmoses polnud keegi käinud, nii võis tema juttudes jääda mulje, et ühelt planeedilt lennati teisele kas või külmkapiga. Tema jutud on lihtsad nagu kolme duuri lood suviselt lõkkeõhtult. Nädal pärast lugemist on need jutud kui peoga pühitud, unustatud, kuid see hoogne lugemine on veel meeles.


Kui Silverberg liikus pulpulpajakirjadest edasi, hakkas ta müüma jutte klantsajakirjadele. Neid jutte esindab "Öösse kaduv tee". Pean seda osa nendest kolmest kõige tugevamaks. Juttudel on tegu ja nägu ning tegelastel pole enam üheplaanilised. Lühiromaan "Hawksbilli jaam" (1967) on ikka väga kütkestav lugu. See räägib ajamasinast, mida kasutatakse karistusvahendina. Konks on aga selles, et ajamasin töötab ainult ühes suunas, karistatavad saadetakse minevikku, kust nad enam tagasi ei saa tulla. Aeg, kuhu nad saadetakse, on miljard aastat tagasi ehk hiline kambrium, kus elu alles hakkas välja arenemea. Natuke meenutas see jutt Ray Bradbury juttu "A Sound of Thunder" (e.k. Kõuekõmin), mõlemas jutus tekib küsimus võimu kasutamisest. Ka "Külaskäik reaalsusesse" (1970) on lugu, mis avaldas muljet. Selles jutus kohtuvad luuletajanna ja inimese keha maskeeringuga kasutava tulnukas, nende vahel puhkeb, oh heldust, kuumad tunded. Autor ütleb eessõnas, et ta kirjutas selle jutu pärast abielulahutust, seda on ka jutust tunda.


Kolmas osa "Märkmeid eel-dünastilisest ajastust" märgib antoloogia ajastut Silverbergi jaoks. Kui kuulsus juba uksele koputas, hakkasid toimetajad temalt ise jutte tellima. Kätte jõudsid 70ndad, mis oli ühtlasi vana hea ulme lõpp. Mitmed autorid hakkasid katsetama uusi vorme ja kinno jõudis film "Star Wars", samuti algas fantaasia triloogiate periood. Eksperimenteerimisega läks kaasa ka Silverberg. Pettumine ühiskonna liidrites kumab siin mitmest loost läbi. Tuleviku suhtes on autor kõike muud, kui positiivselt meelestatud. Kuid kõige hullem oli see, et ta muutis oma käekirja. Ta pani kompositsiooni pakule ja lõi selle kirvega kildudeks, aga kahjuks hakitud tekst ei tööta lühijutus. Aga ei ole halba ilma heata. "Kaljukitse mängud" (1974) on lugu, kus kohtub tuhande aastane mees peol noore naisega. Seda juttu sattus lugema Karen Haber, kellel oli jutu naistegelasega samal päeval sünnipäev. Karen läks autorit loengus kuulama, tutvus temaga ja neist sai paar. Elu nagu raamatus.


Kindlasti on Silverberg huvitav kirjanik, kelle lugemist kahetsema ei pea. Kahjuks ei ole siinne valik tervik. Viimase osa sisekaanel lubatakse neljandat osa, jutte 1980ndatest, mis veel ilmuda pole jõudnud. Samas on võimalus lugeda tema romaane, millest mitmed on ka eesti keeles olemas.



                         


BAAS 1.

BAAS 2.

BAAS 3.

Goodreads

Loterii

Digital Nerdland

Loterii 2.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Lena Lilleste. Inimröövlid internetis.