Raevu päevad 2

 



Raevu päevad 2. 

Tõlkinud ja koostanud Veiko Belials.

 Fantaasia. 2020. 256 lk.

 

Oli parasjagu pime ja pilvine õhtu, ja et olin üksinda kodus, hakkasin lugema raamatut. Kogumik vene ulmet lühijuttudes tundus olevat just midagi sellist, mis võiks paslikku ajaviidet pakkuda, seda enam, et Veiko Belialsi nimi on nagunii kindla peale minek. Tagantjärele võin öelda, et üldjoontes suutis raamat oma eesmärgi täita, põhjust nurisemiseks väga ei täheldanud. Guugeldasin ka teiste arvamused välja (Loterii blogi, kaks arvustust leidsin Facebooki Lugemise väljakutse grupist) ning selgus, et olen nendega enam-vähem samal arvamusel, samas on nad juba olulise öelnud, nii et  palju siin enam lisada ei ole.

 

Fakti konstateerimise huvides mainin siis ära, et „Raevu päevad 2“ on järg, mille esimene osa ilmus aastal 2019. Kes ei ole kumbagi veel lugenud, soovitan alustada esimesest osast, nii saab juba sealt hamba verele. Siin kogumikus on kokku kümme lugu üheteistkümnelt autorilt, nendest seitsme jutud on avaldatud eestikeelsena esmakordselt. Nagu raamatu alapealkiri juba ütleb „Sissetung pimedusest“ ja Meelis Krošetskini kaanepilt ennustab, ei tasu siit ei roose ega odavaid poose otsida. Küll leiab aga musta masendust ja lootusetust, tumedat huumorit ning, oh imet, isegi natuke valgust tunneli lõpus. Iseloomulikult vene ulmele on tähtsal kohal sotsiaalulme, vähem esineb rasket rauda kui „hard SFi“, kuid oma osa on ka õudusel. Järgnevalt toon välja autorite nimed, kuid lugude järjekord on siiski muudetud. Ümberjutustamisele ei hakka suuremat rõhku panema, pigem muljetan tavalugeja positsioonilt, et mida ma neist arvan või nii.

 

Laialt levinud arusaama kohaselt, kuidas tekste liigitada, jagasin jutud kolme gruppi. Alumise otsa moodustavad jutud, mille kohta kasutan väljendit „raske juhtum“. Need ei ole sugugi küündimatud tekstid, aga kas ei ole mina nende sihtgrupp või ei olnud aeg õige, kuid mingit muljet peale soovi panna raamat käest, need ei tekitanud. Siia alla kuuluvad kaks juttu, Andrei Lazartšuki  „Pimedusest“ ja Andrei Stoljarovi „Uks teiselt poolt“. Midagi seal oli, nt kujutelmade ja reaalsuse vahel pendeldamist, seisundite kirjeldusi, aga tekst ei kõnetanud, jäi kaugeks ja tuhmiks. Suurim miinus – puudus lugu. Pärast lugemist jäi mulje, justkui ärkaks hommikul üles, hakkaks meenutama, mida unes nägid, aga meelde ei tule midagi. Rebin küll ühe lause meelevaldselt kontekstist välja, aga väga tabavalt saab kirjeldada neid tekste Stoljarovi lausega: „Kõnnid nagu unes, pea nõiduslikku udusse mähitud“ (lk 183) Selge siis, et midagi ole selge. Aga üritasin mõistatada, miks need jutud on kirjutatud ning tõlgitud…  Saan aru, et autorid soovisid originaalitseda, oma loomingut nimetavad nad ise turborealismiks, mis on lähedane maagilisele realismile. Teada on, et iga uus „-ism“  tekitab elevust, võimalik, et see nõnda kunagi oli, ent paraku on need jutud 80ndatest. Nii et - müstika. Ent lohutan end sellega, et mõlemal autoril on ka paremaid palu, mis ilmunud kirjastuse Skarabeus avaldatud antoloogiates (Muumia, 2006; Munk maailma äärel, 2009 ja Kaaren, 2013). Aga siin avaldatud juttude kohta turtsatas mulle pähe tsitaat ühest filmist: „Lõpetage juba ükskord see neetud hüpnotiseerimine!“

 

Teise gruppi panin lood, mille ühine nimetaja on „keskpärane“. Need on kõige  populaarsemad jutud, neid kirjutatakse tööstuslikes kogustes ja neid leidub nii ulmes kui olmes. Kui viimase viie aasta keskpärased tekstid kaante vahelt välja tõmmata, asetada nad veepinnale, võiks sedasi katta vähemalt kolmandiku Snelli tiigist. Jutud, mis siia alla mahuvad, on lootustandvad, aga lugedes tekib tunne, et kas jääb midagi ikka puudu või siis üle. Alati ei oskagi öelda, mis see täpselt on, kuid intuitsioon, eruditsioon ja maitse eelistus viib arusaamiseni, et see ei ole ikka päris see, mida sai oodatud. Siin kogumikus kuuluvad nende hulka esmalt Aleksandr Batšilo  „Maja künkal“ ja Vitali Abojani „Surmaja“. Esimeses põgenetakse sõja eest, teises hatatakse vastu kõrgemale jõule. Ehkki need jutud seisaksid ka ulme butafooriata püsti, lugesin huviga lõpuni, sest nõukaaeg ise uhkas sealt tagant vastu oma jahedat hingust. Loomulikult on jutud auklikud nagu Šveitsi juust, tekkisid mitmed küsimused, et kuidas olukord nii kaugele läks, mis seal täpselt juhtus, mis edasi sai, aga jah, selliseid küsimusi ei tasu ilmselt ulme puhul alati küsida, fluidum võib hajuda. Kuhugi täiesti oma suunda kütab Tatjana Tomahhi lugu  „Roosi süda“. Peale ilusa keelekasutuse suuremat kosta ei mõista, kurjus on ilmas, isegi pimeda tüdruku südames, õnneks ei ole ka romantika kuhugi kadunud. Aleksandr ja Ljudmila Belaš  ja nende „Lõõmav juuni“ on juba lühiromaani kasvu lugu võõrliigi ründamisest. Kallale tullakse inimestele ning tulijad saabuvad meresügavusest. Peategelasest ajakirjanik vannub kurja, karjub, et humanism on läbi kukkunud ning näitab, kuidas toimib tsiviliseeritud ühiskond kutsumata külalistega. Lugu oleks olnud täitsa kobe, aga teostus kaldus keskosas kraavi. Ei suutnud hoida  pinevust. Kõik need saatelauseta otsekõne kasutamised ja hajus tekstivoog jätsid nõutuks. Jutus on koht, kus üks tegelane ütleb teisele: „Oled sina aga veidrik, kiisu. See on sti-i-i-l,“ venitas Kärbes õrnalt, „ja stiilis on kõik lubatud“  (lk 91) Muidugi on stiilis paljugi lubatud, aga milleks lugejat eemale peletada… Samas viimane peatükk on jälle hästi kirjutatud, justkui keegi teine oleks selle valmis teinud, kummaline. Samuti oli maailm loomine hea, see palavusest pleekiv sadamalinn kukkus neil hästi välja. Maksim Tihhomirov on pisut veider autor, tal on vinge idee, aga ta on ka kohutavalt kehv loojutustaja. Võib-olla on seda mõtet varem ka arendatud, ei oska öelda, loen ulmet harva, kuid see idee, et tulnukad koloniseerivad inimkonda, väärib tähelepanu. Tihhomirovi jutus  „Ad infinitum ehk Näha tähti ja surra“ on see idee oma kole-kõheduses täitsa olemas. Kaanepiltki kuulub selle loo juurde toetava elemendina, aga ega rohkem ei ole siin hõisata midagi. Mõni teine autor oleks antud idee najal kirjutanud valmis terve romaani, kuid siin läheb põhiline aur niisama mekutamisele.

 

Kolmandasse gruppi asetasin lood, mis on „lemmikud“. Tõsi, neid kohtab küll haruharva, kuid seda enam oleks lubamatu nad maha vaikida. Neis juttudes tegeldakse peamisega, räägitakse lugu, autoril on midagi öelda ning seda osatakse teha nii, et pärast lugemist ei pea tundma piinlikkust. Inimeseks olemisest räägivad ju kõik autorid, kuid mõnel õnnestub seda kuidagi paremini välja loodida.

 

Maria Galina lugu „Ja kõik puud aedades“ meenutas mullegi natukene Trifiidide päeva selle hirmutava taimestikuga, kuid midagi häbeneda siin küll ei ole. Korralik lugu. Aleksandr Matjuhhin  pani oma loo jooksma kahes liinis, minevikus ja olevikus. „Kauge meloodia“ räägib nii peategelase, ühe perekonna kui ka tulnukate ründamise lugu, seda kõike tehakse loomulikult lühiproosale iseloomulikult minimaalsete vahenditega. Jutt oli nii reaalne, et suutis ka ulme kuidagi loomulikult sisse sulatada. Viktor Dubtšeki tuletas meelde, et kuni osatakse veel nalja teha, on lootust. „Mustad laevad“ läheb ka tulnukate invasiooni alla, aga peale selle ei puudu siin kerge lõõp sovjeti ainetel. Ilmselt ei olnud asjata ühe kosmoselaeva nimi „Jefremov“, mis kõlas nagu kirjanikunimi Ivan Jefremov. Püant vääris, et selle juurde kirjutada terve novell. Braavo!

 

Arvestades praegust eriolukorda ja piiranguid, on seda kogumikku kellelegi soovitada siiski pisut keeruline. Suurt helgust siit vastu ei kuma, valdavalt esinevad ikka tumedad toonid ning sünged meeleolud. Omal moel resoneerib raamat kaasajale justkui kaasa, mille üle ei tasu samas ka väga imestada, sest peale kahe „turborealismi“ pala on ülejäänud lood valminud ajavahemikus  2003 – 2014. Ent siiski, lugeja maitsed on ju ettearvamatud nagu Eesti ilmad. Nii et neile, kes vene ulmest ja lühiproosast lugu peavad, on raamat lausa möödapääsmatu.



Goodreads

Loterii

Reaktor oli nii lahke, et oli nõus mu postituse jaanuari numbris avaldama - link

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.