Joel Jans. Tondilatern.

 


 


Joel Jans. Tondilatern.                                                                                             Lummur. 2019. 262 lk.

 

Lõuna - Eesti on kummaline kant. Mäed on seal kõrgemad ja järvi leidub rohkem kui mujal vabariigis, üldse tundub kogu loodus kuidagi lopsakam olevat kui mujal vabariigis. Kummaline on ka lugu, millest räägib „Tondilatern“. Elvas elab täiesti tavaline gümnasist Rajar, kes hakkab nägema unenägusid kellestki-millestki võõrast. Samal ajal tuleb kooli uus tüdruk Siiri. Noored muidugi kohtuvad, sõbrunevad, tülitsevad ja lepivad, nagu see ikka käib. Aga üks tülikas võõrliik kosmosest üritab kohalikke ära tinistada. Sissetungijatele vastu astumiseks tuleb ühendada väed, mida ka tehakse, üritusse sekkub lausa kaitseliit. Asi läks isegi nii kaugele, et oli stseene, mille kohta võib juba öelda, et küll seal tehti piu ja küll seal tehti pau.

 

Põnevust ja seikluslikkust, mida ühe noorteka jaoks vaja on, oli siin küll piisavalt. Kui midagi oleks võinud vähem olla, siis kirjuvigu, kui midagi rohkem, siis illustratsioone, kaante vahel oli neid tükki neli. Sander Tulk on väga hästi tabanud seda Jaapani anime teemat, millele autor vihjab, no ja muidugi Meelis Krošetskini kaanepilt on lihtsalt kena. Kusjuures, tuleb tunnistada, et see roosa juuksevärv on läinud rahva sekka. Olen märganud mitmel naisel, mitte küll üleni, aga roosade salkude kandmist. Mida pidi aga tähendama pealkiri, sellele raamatus vastet ei olegi. Oma peas ma sidusin selle nime ühe jutukogu pealkirjaga „Diogenese latern“, mis koosneb vene ulme juttudest. Ja venelasi ning Venemaad mainitakse ka siin raamatus, nii et mingi sümboolne seos võib seal vahel isegi olla. Lugemine läks täitsa ladusalt. Mul on muidu totter komme hakata naerma täitsa kohatutes kohtades. Siin oli jutt turvamehest, kes töötas poes ja vaatas oma kinganinasid, kui peategelane tema juures seisis. Mind ajas see kangesti naerma. Alles hiljuti lugesin kuskilt täpselt sama fraasi. Istun praegu diivanil ning vaatan auguga sokke jalas ja arvan, et tegelikult ju inimesed ei vaata kinganinasid, aga raamatus ju võib, sinna see sobib. Kui raamat sai romaanivõistlusel teise koha, siis ei oskagi lõpetuseks  muud öelda, kui et see on väike samm eesti kirjandusele, kuid suur samm eesti ulmele.

Reaktor

Kirjakoi

Goodreads

Sulepuru

Meiemaa

Raamatuid siit ja sealt

Raamatuarmastus

Raamaturiiulike

Kirjandusli päevaraamat

BAAS





Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.