Marek Tihhonov. Maailmalõpu päevik.

 


Marek Tihhonov.

Maailmalõpu päevik.

Fantaasia.

2020. 124 lk.



Täitsa kobeda apokalüptilise lühiromaani on avaldanud Marek Tihhonov. Tema jutus algab kõik halvasti ja läheb aina hullemaks. Aastal 2020 lahvatanud viirusepuhangule järgneb veel mitu lainet, mis pühivad oma teelt nii loomad kui inimesed. Vähesed ellujäänud suudavad siiski hakkama saada, kuid lihtne see olema ei saa. Peategelane, kelle nimi jääb paraku saladuseks, peab päevikut, mida lugedes saab selle teekonna uuesti läbi käia.

 

Lugemismulje oli  kuidagi… äraspidine, loksutav, nagu sõidaks väikese kummipaadiga mandrilt Osmussaarele. Vahepeal on meri tüünelt sile ja siis lööb lainetama, lugedes tekkis pinget ja siis anti jälle rahustavat sisekaemust. Üldiselt tekitas raamat masendava meeleolu, millele lõpus anti siiski positiivne vint juurde. Lahendus leiti ka viiruse puhangule, mis võiks ju olla lausa deus ex machina, kui see ei oleks ulme, mida ta ometi on. Kõige rohkem vaevlesin lugedes aga sellega, et see sunnik ei ole ju romaan klassikalises mõttes, vaid päevik. See on kui blogipostituse ja romaani vahelisele eikellegi maale jääv vorm, mille autor on väga kavalalt valinud. Lugemist see muidugi ei seganud, harjusin olemasolevaga, aga ikkagi ootasin suurt lugu, kuigi avastasin end vaatamas väikeste kaadrite jada. Samas tunnistan, et autori kasuks räägib keelekasutus. Raul Sulbi ütleb tagakaanel, et autoril on tundlik sulg ja nõtke stiil. Kahtlemata on see hea, sest stiil on tal midagi sellist, et kui John Wyndham kirjutaks Michael Crichtoni raamatut „Andromeda“, võiks autoriks olla Tihhonov. Omal moel on see leebe ja teisal jälle järeleandmatu. Aga mis ma siin ikka sillerdan, üks näide ütleb rohkem kui tuhat sõna.

 

„Andsin Mariale lugeda maailmalõpu päevikut ja ta julgustas mind seda kindlasti jätkama, sest kui kõik peaks ikkagi veel õnnelikult lõppema, siis on oluline, et tulevased põlved saaksid teada neid ähvardada võivast ohust. Päris raamatu mõõtu mu kirjutis Maria sõnul välja ei anna, ent konkurentsi puudumisel võidakse see siiski kauges tulevikus koolide kohustusliku kirjanduse loetellu võtta küll.“ (lk 89)

 

Tegelikult annab tema kirjutis raamatu mõõdu välja küll, aga kas tulevikus on koolides kohustuslik kirjandus, selles ma enam kindel ei ole. Huvitav oli see, et kui ma siin suurt lugu ei hoomanud, mida ma nt Mari Järve raamatus „Esimene aasta“ hoomasin, hakkasid Tihhonovi päevikus tööle hoopis detailid. Kui peategelane kondas ringi tühjas ja kõledas Tallinna vanalinnas, meenus mulle Velikije Luki laul „Tallinn põleb“. Raamatusse leidis tee ka tuntud teleajakirjanik Priit Kuusk. Kui ta otse eetris laua taga kokku vajus, pidin ma õhtul ilmtingimata vaatama AKd, kas uudisteankur on ikka elus ja terve või…  Kiidan veel natuke autorit. Raamatu alguses, kui olukord alles läks käest, süsteemid üksteise järel kokku kukkusid, ja peategelane televiisorist vene kanalit hakkas vaatama, näidati seal „Luikede järve“. Seda, kui idanaaber hakkab näitama balletti tähtsal hetkel, peetakse vaikimis ohumärgiks. Nõnda juhtub tavaliselt siis, kui Venemaal on kas riigipööre või kantakse Kremlist mõnda tähtsat nina jalad ees välja. Aga siin lisas Tihhonov selle võttega oma jutule globaalset mõõdet, hea töö, pole midagi öelda.

 

Ja raamat ise? Paneb mõtleme kahe asja üle. Esiteks, et kui kergesti on tsivilisatsioon võimalik rööpast välja lüüa. Ja teiseks, kui trööstitu ka olukord ei oleks, ei tasu kõigele lüüa käega, vaid tuleb haarata initsiatiiv, nagu tegi seda raamatu peategelane. Praktiline meel kulub marjaks ära.

Goodreads

BAAS

Triinu raamatublogi

Laura raamatublogi

Loterii

Reaktor - raamatukatkend






Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.