Kobo Abe. Luitenaine.

 

Kobo Abe. Luitenaine.Tlk Agu Sisask.Eesti Raamat.1968. 168lk.

 

„See mees jäi kadunuks ühel augustipäeval“. Nii algab „Luitenaine“, ja millal siis veel seda lugeda, kui mitte augustis. Niki Dzjumpei käib hobi korras putukaid püüdmas. Järjekordsel rännakul satub ta rannakülla, jääb hilja peale ja palub kohalikelt kaluritelt öömaja. Seda talle ka antakse, ainult et… eluase on liivaluidete vahel augu põhjas asuv hurtsik. Heausklik Niki on olukorraga rahul, seltsiks on tal seal hurtsikus võõras naine ja ta mõtleb, et mis seal´s ikka, järgmisel hommikul läheb ta linna tagasi. Hiljem selgub kurb tõsiasi, et lahkuda polegi võimalik, peab hoopis liiva hakkama kühveldama, et küla liiva alla ei mattuks, ja abi pole kuskilt loota. Põgenemiskatsed, millele Niki pööraselt pühendub, jooksevad samuti liiva.

 

Raamat, mis tekitas kahetisi tundmusi, aga positiivset oli ikka rohkem. Kobo Abe keerab küll vinti üle, aga mitte liiga palju. Tegelastele isegi nimesid ei pandud, alles lõpus saab mehe nime teada, naine on lõpuni ainult naine. Ärritas, et mees oli pisut tobuke, naisega käitus samuti kuidagi ülekohtuselt. Et romaan on kirjutatud 60ndatel, siis kes neid jaapanlaste kombeid teab, o tempora, o mores, nagu õhtumaadel öeldakse. Ilmselt ta kirjutas siiski õigel ajal selle raamatu valmis, vaevalt tänapäeval selliseid naisi leidub, kes siin raamatus on. Samas lohutan end, et see kõik oli fiktsioon. Aga tekst ise oli küll ladus lugemine. Ma eriti jaapanlasi pole lugenud, aga see minimalism, mida Kobo kasutab, oli nauditav. Mingist suuremast tegevusest selle raamatu puhul muidugi rääkida ei saa, enamus aega tammuti lihtsalt jalalt jalale või mõlgutati mõtteid, aga ta ei muutu tüütavaks. Isegi siis, kui ta oma arutlustega kuhugi eriti välja ei jõua, saab aru, et need on mehe mõtted seal neetud augus. Täitsa kobe lugemine, kuigi, ah, mis sest, et inimloomusele antakse jälle üle kurgi, ei kahetse lugemist. Pole ka imestada, et raamat on hea, on ta ju pälvinud Jomiuri preemia ja avaldatud XX sajandi romaani sarjas Eesti Raamatu poolt.

 

„Aga igatahes mitte mingit paanikat! Merehädaliste huku põhjustavad hoopis harvemini nälg ja janu kui just hirm, et toitu ja joogipoolist ei piisa. Lüüasaamine algab hetkel, millal sa mõtled, et oled kaotanud. Ninaotsalt kukub higipiisk. Sa tunned ainult muret, mitu kuupsentimeetrit su keha vett kaotab, ning oledki vaenlasel peos. Peaks järele mõtlema, kui palju aega kulub klaasi vee aurustumiseks. Arutu paanika pole kellegi piits ajasetuka turja nüpeldamiseks.“ (lk91)

 






Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.