Kobo Abe. Luitenaine.
Kobo Abe. Luitenaine.Tlk Agu Sisask.Eesti Raamat.1968. 168lk.
„See mees jäi kadunuks ühel augustipäeval“. Nii algab „Luitenaine“,
ja millal siis veel seda lugeda, kui mitte augustis. Niki Dzjumpei käib hobi korras
putukaid püüdmas. Järjekordsel rännakul satub ta rannakülla, jääb hilja peale
ja palub kohalikelt kaluritelt öömaja. Seda talle ka antakse, ainult et… eluase
on liivaluidete vahel augu põhjas asuv hurtsik. Heausklik Niki on olukorraga
rahul, seltsiks on tal seal hurtsikus võõras naine ja ta mõtleb, et mis seal´s
ikka, järgmisel hommikul läheb ta linna tagasi. Hiljem selgub kurb tõsiasi, et
lahkuda polegi võimalik, peab hoopis liiva hakkama kühveldama, et küla liiva
alla ei mattuks, ja abi pole kuskilt loota. Põgenemiskatsed, millele Niki
pööraselt pühendub, jooksevad samuti liiva.
Raamat, mis tekitas kahetisi tundmusi, aga positiivset
oli ikka rohkem. Kobo Abe keerab küll vinti üle, aga mitte liiga palju. Tegelastele
isegi nimesid ei pandud, alles lõpus saab mehe nime teada, naine on lõpuni
ainult naine. Ärritas, et mees oli pisut tobuke, naisega käitus samuti kuidagi
ülekohtuselt. Et romaan on kirjutatud 60ndatel, siis kes neid jaapanlaste
kombeid teab, o tempora, o mores, nagu õhtumaadel öeldakse. Ilmselt ta kirjutas
siiski õigel ajal selle raamatu valmis, vaevalt tänapäeval selliseid naisi
leidub, kes siin raamatus on. Samas lohutan end, et see kõik oli fiktsioon. Aga
tekst ise oli küll ladus lugemine. Ma eriti jaapanlasi pole lugenud, aga see
minimalism, mida Kobo kasutab, oli nauditav. Mingist suuremast tegevusest selle
raamatu puhul muidugi rääkida ei saa, enamus aega tammuti lihtsalt jalalt
jalale või mõlgutati mõtteid, aga ta ei muutu tüütavaks. Isegi siis, kui ta oma
arutlustega kuhugi eriti välja ei jõua, saab aru, et need on mehe mõtted seal
neetud augus. Täitsa kobe lugemine, kuigi, ah, mis sest, et inimloomusele
antakse jälle üle kurgi, ei kahetse lugemist. Pole ka imestada, et raamat on
hea, on ta ju pälvinud Jomiuri preemia ja avaldatud XX sajandi romaani sarjas Eesti
Raamatu poolt.
„Aga igatahes mitte mingit paanikat! Merehädaliste
huku põhjustavad hoopis harvemini nälg ja janu kui just hirm, et toitu ja
joogipoolist ei piisa. Lüüasaamine algab hetkel, millal sa mõtled, et oled
kaotanud. Ninaotsalt kukub higipiisk. Sa tunned ainult muret, mitu
kuupsentimeetrit su keha vett kaotab, ning oledki vaenlasel peos. Peaks järele
mõtlema, kui palju aega kulub klaasi vee aurustumiseks. Arutu paanika pole
kellegi piits ajasetuka turja nüpeldamiseks.“ (lk91)
Kommentaarid
Postita kommentaar