John Wyndham. Trifiidide päev.




John Wyndham. Trifiidide päev.
Tlk Aivo Lõhmus.
Eesti Raamat.
1990. 224lk.

Inimkonda tabab kohutav katastroof. Pärast komeedipilvega kohtumist kaotab suurem osa inimestest nägemise, ja neid õnnetuid pimedaid hakkavad omakorda ründama lihasööjad taimed - trifiidid. Lugu jutustab peategelane, William Masen, kes ärkab kesknädala hommikul haiglas, tajub pühapäevast vaikust siis, kui seda olla ei tohiks, ja ei saa üldse aru, mis juhtus. Aga vaikselt hakkab kogu pilt selgemaks saama, et mis need taimed endast kujutavad, miks neid kasvatati jne, ning mis juhtus inimestega. Edasi algab võitlus taimedega ja enese alahoidmisega. Vähestel ellujäänutel tuleb pidevalt asukohta vahetada ja täiendada varusid. Masen kohtab Josellat, neist saab paar, nii et ei puudu ka lembeliin.

See on täitsa uskumatu lugu sellest, kuidas tsivilisatsioon võib langeda tagasi möödunud aegadesse. Ikka väga õrnake on see tasakaal, millel püsib
inimkonna heaolu. London kaob kuue aastaga peaaegu kaardilt ja väiksemad maakohad kasvavad lihtsalt metsa. Ah, milline agoonia! Loomulikult oli lugemine masendav, aga leidus ka helgemaid momente. Kogu selle kaose keskel on inimesed, kes suudavad kohaneda, ümberhinnata oma tõekspidamised ja astuda uusi samme. Lõpp jättis isegi lootust, et ühel päeval leitakse väljapääs.

Eks natuke pidi lugedes arvestama tausta ka. Romaan on kirjutatud aastal 1951, siis võis kõik juhtuda kiiremini ja kergemini kui nt praegu. Kuidagi liiga ruttu läks kõik rivist välja. Komeedipilvega kohtuti öösel ja hommikul juba oli elekter kadunud ning telefon ei töötanud. Tänapäeval ma millegipärast ei usu, et kõik nii lihtne oleks, sest süsteemid on dubleeritud. Kui elektrijaamas insener puldi tagant ära koristada, võtab juhtimise üle elektroonika, kui haiglas läheb vool ära, hakkavad tööle varugeneraatorid, kui telefonimastid jäävad vooluta, lähevad need üle akutoitele. Oma nädal aega saaks veel ehk pikendust, s. t. olla elektriga varustatud. Mis sest kasu oleks? No. vähemalt saab õlled kauem jahedas hoida. Loodan, et sellist vajadust kunagi siiski ei teki. Lihtsalt jäin mõtlema, mis aastasse Wyndham oma tegevuse paneb, sest aastanumbreid ta väldib. Mainitud on küll sõda ja Hitlerit, aga ainult vihjamisi.

Aga jah, tegemist on ühe väga hea raamatuga, mida tasub lugeda ulme- ning põnevuskirjanduse huvilistel. Eraldi kiidan veel kaanekujundust. Milvi Torim on selle autor. Kui mõni Mirabilia kaas on ikka selline, et anna kannatust, siis see on küll õnnestunud. Ühtlasi on "Trifiidide päev" selle sarja viimane ulmekas, edasi keskendus Eesti Raamat ainult krimkade ja põnevike avaldamisele. Kätte jõudsid 90ndad, kirjastusi tekkis nagu kioskeid Viru tänavale, nii et puudus ka otsene vajadus. Ulmet hakkasid avaldama juba uued kirjastused.

Lisan siia lõppu ühe natuke naljaka lause, mis iseloomustab tolleaegset õhustikku üpris tabavalt:

"Lõssenko suund oli üldiselt tundmatu ja seda peeti ekslikuks, aga nii mõnedki oletasid, et see, mis Venemaal sünnib, võib olla kas geniaalne, idiootlik või siis väga veider. Või kõike seda ühekorraga." (lk24


















Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.