Kaaren


Kaaren.
Vene ulme antoloogia.
Tlk Arvi Nikkarev ja Veiko Belials.
Skarabeus. 
2013. 420 lk.

Statistika huvides olgu öeldud, et seesinane on Skarabeusi kirjastuselt järjekorras juba kolmas vene ulme antoloogia. Varem on ilmunud „Muumia“ (2006) ja „Munk maailma äärel“ (2009). Teada on, et Nikkarev on mees nagu orkester – ise võtab autoritega ühendust, tõlgib, koostab, toimetab ja vist müüb ka. Kolmandiku raamatust on sedapuhku tõlkida aidanud küll V. Belials, aga harvad ei ole needki korrad, kui eestindamisega tegeleb koostaja üksi. Tore, et keegi üldse vaevub ulmet tõlkima, on see ju üks paras nišitoode, mis laiemat tähelepanu tihti ei pälvi. Kuid samas möönan mõrult, et guugeldamisega ma Skarabeusi kodulehte ei leidnudki. Andis kõike muud, aga ühte korralikku kirjastuse kodulehte, kus on nii ilmunud, kui ka ilmumas raamatud koos tutvustusega kirjas, koos võimalusega neid tellida, seda ei ole, tee või tina, aga ei ole. Võib-olla on, aga mõne teise nime all, jään siis vastuse võlgu. Andmed selle raamatu kohta sain urram.ee lehelt ja muidugi fb LV grupist. Lauri Lukas on teinud hea lobitööd.

 

Raamatust nii palju, et siit kaante vahelt leiab kuuelt autorilt üheksa lugu aastaist 1985 – 2008. Kaks juttu jäävad 80ndatesse, aga sellest nõukaaja ideoloogiast, millega kõrgemalt poolt suunati kirjaniku ilmavaadet eelmise sajandi keskpaiku, ei tasu siit nii väga otsida, ega ma otsinudki.

 

Boriss Rudenko (s.1950) on kahtlemata huvitav mees. Autoritutvustusest loen, et ta oli kunagi miilitsionäär. Hm… Kummaline, et endised seadusesilmad hakkavad hiljem kirjanikeks, kohe meenus soomlane Boris Hurtta.  Rudenkolt on kaks juttu. „Semiliranda kingid“  on väga imelik jutt, no ega tavalist juttu ei tasu tõlkima hakatagi. See on justkui maagiline realism, või nii. Brek Linar (oh, mis tore nimi, ei ole nt keegi Xwyzzo või Crczzwuq) on hulkur võõras linnas, kus ta saab Semilirandi nimeliselt mehelt koos kingitusega võluvõimed, pärast mida hakkavad asjad paigast loksuma. Ja see lõpp, see lõi ikka korralikult kolmnurka. Täitsa nitševoo jutt oli, kummitama ei jää, aga mõtlema pani, et kas autor soovis midagi öelda või pean ise sinna ridade vahele piiluma, eks ta oli nii üht kui teist.

 

Rudenko teine jutt, „Ei mingit probleemi“, kujutab korravalvurite igapäevast rasket tööd. Miilitsatöötaja kpt Dorohhov peab võitlust kurjamitega, kõmmutab tänaval maha paar pisisuli ning satub sekeldustesse. Inimelu ei maksa suurt midagi, või siiski, iga ohvri eest peab ment loovutama kollase plastikust talongi, aga need on saanud juba defitsiidiks. Jajah, pole midagi, et ainult Skandinaavias tehakse krimi, ka venelased võivad seda kirjutada. Panna lühiproosasse kokku patsaanid ja mendid ja põnevus, lükata tekstile sisse hoog, see polegi nii lihtne. Lugemist pooleli ei saanud jätta, põnev oli. Tahaks kohe küsida, et kelle käes on võim? Miilitsa või gangsterite? Võim on, nagu siit selgub, raha käes.

 

Svjatoslav Loginov (s. 1951) on vene fantasy Grand Old Man, kelle kontol küütleb lausa 11 romaani. Esimene siia valitud lugu „Rotipüüdja Hans“ räägib loomulikult Hansust, kes puhub vilepilli ja õpetab Hamelni linna lastele, et headus on ilmas ja kurjus on ilmas…  Jutt ise kuulub kategooriasse „variatsioonid etteantud teemal“, arusaadavalt on tegemist müüditöötlusega, aga see keskaegne atmosfäär oma religioossete dogmadega oli küll usutav. Pärast seda, kui olin lugenud S. Kingi „Öist vahetust“ arvasin, et ei mingeid rotte enam see aasta, aga Hansu jutt oli üsna turvaline.

 

Teine Loginovi jutt „Quest“ kirjeldab seitsmeliikmelise grupi rännakust Keelatud Maale. Kuuldavasti pidi olema nii, et kes sinna kohale jõuab, saab soovida ühe soovi, mis täitub. Teekond sinna on aga suht-koht ebamugavusi valmistav, et mitte öelda ohtlik. Pean seda kraad paremaks jutuks, kui eelmine oli. Siin tuleb välja üks vene ulme eripära, pean selleks ohvrimeelsust, või siis sellist dzotile viskumise valmidust. Muidugi lisab tekstile toonust autori jutustamisoskus. Quest, nii imelik kui see ka pole, on peategelase nimi.

 

Jutuna on ta selline vene ulme vene ulme ainetel. Tahes tahtmata paistab selle jutu tagant tsooni metalne piiritulp. Mis on juhtunud kuulsusrikka vene ulmega? Näib, et kaldutakse laenama, selles pole midagi halba, lihtsalt originaalsus kipub sellisel juhul sõrmede vahelt välja libisema.

 

Andrei Stoljarov (1950) on elupõline peterburlane ja seal linnas leiab aset ka tema lühiromaan „Kaaren“. Siin jutus kohtuvad aastaid hiljem kaks tudengipõlve kaaslast. Minajutustaja on edukat karjääri teinud laborant, kõrvaltegelane aga alla käinud insener, kes istub kodus, nina raamatutes ja kirjutab proosat. Ühel hetkel ilmuvad kohale veel kirvega kojamees, porutšik Pirogov, Buratino, keegi Olga ja poe´lik Kaaren, kes on kahe maailma vaheline vahimees. Mõistagi on enamus tegelasi laenatud vene kirjandusest, no ja edasi läks juba viina võtmiseks ning arutamiseks, kas autor on ikka õiglaselt oma tegelasi kohelnud. Üks parimaid koht oli, kui keegi küsis peategelaselt irooniliselt: kes sind on kirjutanud? Noh, jah, Nevski prospekti kirjeldused olid küll kaasakiskuvad. Point oli jutul täitsa hea, et kas on võimalik valmis kirjutada tekst, mis kaotab piiri kirjanduse ja reaalsuse vahel. Aga teostus? Lühem oleks võinud olla. Kuidagi lõdva randmega kirjutatud. Kel vene kirjandusest suurem lugemus, neile võib tekst ilmselt rohkem elamust pakkuda. Aga mulle jääb juttu illustreeriv Alar Raudoja kujundatud kaanepilt paraku kauemaks meelde kui jutt ise.

 

Aleksei Kalugini (1963)  „Serjožik“ on lugu kirjanikust, kes sõidab maale, et leida puhkust ja vaheldust linnakärast. Suvituskohas kohtub ta natuke ohmuvõitu kuid võluvõimetega Serjožikuga  – poissnimelt valmistab külaelanikest savist voodoo nukke. Kui külla kolivad pahad inimesed linnast, ei jäta muidu heasoovlik Serjožik neid karistamata. Siin oli olemas see maagiline miski, mis pooleli jätta ei lasknud. Jutul oli algus, keskpaik ja lõpp, mind valdas tunne, et loen kirjandust. Kalugini stiil on meeldiv, ta on selline autor, kes võiks kirjutada kas või külmiku kasutusjuhendi, ikka loeksin. Nii et, Kaluginit tõlgitagu veel.

 

Maria Galina (1958) on selles anotoloogias esindatud kahe lühema jutuga, nendeks on „Teejuht“ ja „Lodusaared“. Esimene lugu räägib kosmoses töötanud sukeldujast ehk ussiaukude avastajast. Neid auke ta avastas tänu maavälisele koera meenutavale olendile, argosele. Nüüd on ta Maal tagasi koos argosega ja kohtub uue kirjapruudiga. Tuleb aga välja, et maalased ei võta teda just fanfaaridega vastu. Selline omamoodi „Tagasitulek tähtede juurest“ võib selle loo alapealkiri küll olla.

 

„Lodusaared“ viib eelmise sajandi alguse kodusõja aegsele Venemaale. Kuskil kaugel perifeerias asuva jõe äärde jõuab haavatud proletaarlane ja palub end viia teisele kaldale. Kuna kohalikud pole eriti huvitatud leninlikest ideedest, viiakse prole Jänesesaarele, kus elavad… marslased.

 

Kui nendest juttudest mingit ühisnimetajat välja tuua, siis on teemaks kohanemisraskused, kas ikka ollakse valmis võõrast aktsepteerima või on lihtsam saata kõik kuradile? Lugemismulje iseenesest on hea, teine jutt on ikka väga hea. Juba see maailm, küla, jõgi, udu, lõi parajalt sünge atmosfääri. Selline tarkovskilik udune, suitsune ja hämar taust, see on väga venepärane, ning Galina on seda hästi tabanud. Samuti tulevad asjale kasuks ütlemata jätmised ja salapärasuse hurm, et polegi muud öelda kui – vähem on parem. Need on ka ainukesed SF jutud siin kogus, ja et kosmose teema mulle nagunii on huvipakkuv, pean neid ühtlasi oma lemmikuks. Mõlemad lood oleks vabalt võinud ilmuda kogumikus „Me armastame maad 2“, seda enam et ühe on tõlkinud Veiko Belials.

 

Oleg Divovi (1968) lühiromaan peaks aset leidma kuskil välismaal, aga mina lugesin selle kuhugi Jaltasse või Odessasse. „Retrokuurort“ oli lihtsalt nii nunnu sõna, et kujutluspilt lippas teises suunas. Tegevuspaik on siin selline väikelinn, mis on kohandatud inimestele, kes soovivad viibida möödunud sajandil, pole ainult öeldud, millisel. Sinna kuurorti satuvad kaks endist eriväelasest pearahakütti, et hakata linnas, rahu tagamise eesmärgil, taga otsima ebardit. Nii nad seal siis asjatavad ja kõrtsist kõrtsi laaberdavad. Nagu arvata võis, käivad raha numbrid ka siin jutus tegelastel silme eest läbi. Algus oli justkui paljulubav, siis langes lugu ohjeldamatusse dialoogi pildumisse ja lõpuks ei saanudki enam kandma. Usun küll, et spetznasikute tegevusest saaks ka põnevamalt kirjutada, aga lõpetuseks sobis ka seesinane jutt.

 

Oli täitsa huvitav lugemine. Antoloogiaga juba käib kaasas see taak, et kõik lood ei saa üheväärselt maksimum lugemiselamust pakkuda, nii oli ka selle raamatuga. Võib-olla kunagi uuesti lugedes on jälle teised lemmikud, tont seda teab. Arvasin küll, et tehnilist kaadervärki on pisut rohkem, aga oli hoopis muinasjutulist fantaasiat ja krimi ning põneviku ilminguid, jah, võib ka nii. Kui millegi juures pobiseda, siis pehmed kaaned tasuks asendada kõvadega, kestab kauem. Leidsin ka paar nime, kelle tõlkeid sooviks teinekordki lugeda, nii et igati kordaläinud antoloogia Skarabeusilt. Kellel on huvi uuema vene ulme vastu, tasub „Kaarnaga“ tutvuda ilmtingimata. Ja Arvi Nikkarev saab selle raamatu eest muidugi ühe tärni õlakule juurde.


BAAS

Postimees

 Goodreads

Kirjakoi

Loterii

Mr Costello






 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.