Soome ulme 2






Soome ulme 2.
Tlk Arvi Nikkarev.
Skarabeus.
2014. 288lk.


Lugemise väljakutse gruppi facebookis tasub ikka külastada, siit leiab teinekord päris häid tutvustusi. Sedagi raamatut arvustas kunagi siinsamas M. K., nii et väike huvi seda lugeda tekkis juba toona. Et tegu on kahe osalise kogumikuga, alustasin esimesest, nüüd siis jõudsin teiseni. Teise osa lugemine oli kui kolmekordne kohtumine, sai taastrehvata juba tuttavate nimedega, avastada uusi autoreid ning laiendada pilti soome ulmest kui niisugusest. Kuigi väike nägemus oli juba esimese osaga kujunenud, üllatas Nikkarev uue lahendusega. Lood ei ole enam nii rangelt kronoloogilises järjestus kui varem, pigem on järgitud kirjastaja eelistusi. Kuid lõppeks on ju iga antoloogia tema koostaja nägu ja eks sama kehtib arvustuse kohtagi. Kui nüüd veel raamatust kirjutada, millest siis postituses muust ikka kribada, mainin vilksamis ka kirjanikke, kelle juttudest antoloogia koosneb.

Kolme ülilühijutuga maagilise realismi lainel alustab Boriss Hurtta. Tema jutud mahuvad ära neljale kuni seitsmele lehele, teistel on ikka 50lk, ja nii. Aga kui inimene oskab nii piiratud mahus hakkama saada, siis andku ainult agu. "Bibliofiili kättemaks", "Tõvemees" ja "Hiiu nahk". Täitsa mõnusad lood kõik, aga kui valida parim, isiklik lemmik, siis esimene neist. Ega ma ei usu, et päriselt nii juhtub, nagu seal "Bibliofiili kättemaksus", et raamatute kogujad hakkaksid üksteist üle lööma kogude suurusega, aga jutus oli see küll hästi välja kukkunud. Mis peamine, oma iva oli isegi loos olemas, pluss see, et autor on muhe ja mahe. Teised jutud, kus keegi mees ostis teiste haiguseid kokku ja kirikhärra kurjade jõududega rinnutsi sattus, jäid tiba esimese varju. Teine jutt meenutas natukene Tarmo Tederi lühiproosat, ka Hurtta jõudis kalale, Otepääle Pühajärvele sikutipüügi võistlusele, vot kus soomlased. Puhtalt vahemärkuse korras lisan, et Hurtta nimevalik on parim. Pole kuskil öeldud, kas see on tema kodaniku- või kirjankikunimi, kuid võrreldes teiste nimedega siin raamatus jäi tema nimi kohe naksti meelde.

Johanna Sinisalo on üks kahest kirjankust, kellega sai esmatutvust teha juba eelmises osas. Temal midagi tõestada küll vaja ei ole, siin saab vaid tutvust süvendada. "Me kindlustame su ära" (1993) on kirjutatud siis, kui autor oli veel õrnas eas ja viibis teiste kirjanike mõjusfääris. Reklaamibüroos tellitakse kindlustusfirmale reklaam, kindlustatakse inimesed nende... hirmude eest. Väike Lovecrafti teisendus kaasaega ei tekitanud küll õudu, aga väikest hirmu siiski. Kirjutada Sinisalo oskab, auhinnad on läinud õigele inimesele. Lugejate poolt iga aasta parimaks looks hääletatud jutt saab auhinnaks Atoroxi kujukese, Sinisalo on võitnud selle 7 korda.

Pasi Ilmari Jääskeläineni "Kiri Lethele" ei pääsenud löögile. Peategelasel (mees, 34) on haigus, mille tulemusel tal puudub mälu, aga ta suudab näha ette tulevikku. Seda kõike saab lugeda kirjast, mille ta kirjutas oma sündimata tütrele. Pasi suhtes olid mul ootused kõrged. Autoritutvustuses toob koostaja ära väikse lõigu ühest tema varasemast raamatust. Lühendatult: "Kogu see kuradima kirjandus, mille ümber sebitakse ja mille ees lömitatakse - see pole ju midagi muud, kui trükimasinast läbi lastud hullumeelsus." Seda hullumeelsust jäin ka ootama, aga selle asemel oli hoopis lohutu ning vagur enesessevaatlemine, mis päädis naisvallutuste hooplemisega tütre ees. Ilmselt ma ei kuulu sihtgruppi, aga v-b naistele sedasorti kraam läheb rohkem korda. Pani imestama, et see novell pärjati 2012. aastal Atoroxi auhinnaga. Mis puutub aga hullumeelsusesse, siis seda ilmestab kaanepilt isegi paremini kui see jutt.


Anni Leinonen "Oliveri raamat" on ka selline mitä nyt! Tuleviku ühiskonnas on muutunud raamatud haruldusteks, need maksvada palju ning neid on ohtlik omada. Inimeste geneetiline kood on aga raamatus peidus, raamatus, mida otsib, oma poega päästev Margaret, keda aitab omakorda Oliver Twist. Idee, et raamatud võivad ohtu sattuda tulevikus,  on küll kena, aga jutt ise jäi kahvatuks ja puiseks. Leinonenil on eelmises kogus isegi ägedam jutt "Tss, tss, tegid need!". Ta oskab paremini.

Magdalena Hai "Vaskmõrsja". Ma ei uskunud, et see on soomlanna kirjutatud. Suurim üllataja, kindel lemmik. Ta on varem kirjutanud noortekaid ja noortekana mõjus ka "Vaskmõrsja". Aurupunk! Pungiga mul seostub muusikastiil, mille tõi pildile Inglise bänd "Sex pistols", kuid ulmes kuuluvad selle žanri juurde aurumasinad eelkõige aurujõul liikuvad masinad. Ka "Vaskmõrsja" hargneb lahti vanal heal Inglismaal 19. sajandi lõpul. Peategelane lööb oma nooremalt vennalt pruudi üle, edasi meenutas pisut Frankentseini lugu. Kiitos. Väga šeff!

Anni Nupponen. "See, kes pöörab ratast". Põhimõtteliselt kuulub samuti aurupungi alla. Jutt on emast, kes teeb oma pojale keelatud operatsiooni, paigaldab talle pähe hammasrattaid, mis pikendavad eluiga. Jah, hammasrattaid on seal teistel samuti peas, isegi kassid on mehhaanilised, aurupunk ju. Kuid lugeda oli paras piin. Kogu tekst oli nii pagana monotoonne, nagu kuulaks udupasunat üle laia lahe. Rohkem vaheldust ja mängulisust, kõik see, mis "Vaskmõrsjas" on olemas, on siin puudu.

Maiju Ihalaineni "Terrakota" on lugu idamaal kunagi elanud pottsepast, kes suudab oma savikujudele puhuda sisse elu. Täitsa tore muinasjutt. Oli pinget, tegevust ja hea... lõpp. Tugev debüüt.

Saigi soome ulmele lühiproosas selleks korraks ring peale. Selgub, et maagilise realismi lembus ei ole naabritel kuhugi kadunud, lisaks on juurde tulnud ka aurupunk.  Aga järgmist antoloogiat (Soome ulme 3) ei tasu ilmselt niipea oodata, ehkki kirjanikke seal jagub. Esimese ja teise osa jutud pärinevad ajavahemikust 1991-2013, kokku on see siis 22 aasta valimik. Üldiselt oli meeldiv lugemine, mille tagasid hea tõlge ja hästi toimetatud raamatud. Usaldusväärsed tegelased on vihjanud, et Skarabeusi kirjastusel pidi teisigi arvestatavaid antoloogiaid olema, eks näis. Rõõm on tõdeda, et selline väikekirjastus hoiab ulme eestindamisel lippu kõrgel.








Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.