Raamatuvaksik




VV. Raamatuvaksik, 1990. 1. Koostaja-toimetaja Andres Jaaksoo. Eesti Raamat. 1990. 64lk.

Pingviini jäätis, suhkruvatt, valuutakauplused ja erataksodena sõitvad rööbatud žigulid on esimesed asjad, mis mulle 90ndate algusest meenuvad. Lugemise jaoks toona väga mahti ei olnud. Hea, kui kooli kohustusliku kirjandusega ühele poole sain. Mis aga raamatuturul toimus, jäi juba kuhugi kaugemale, ent seda üllatavam oli avastada nüüd, et kunagi ilmus isegi taoline almanahh. Tegemist on siis Eesti Raamatu tiiva all ilmunud laste- ja noorsookirjandust tutvustava üllitisega. Lettidele maabus teda aastail 1989-1990 kokku neli numbrit. Lisaks jõuti kõrvalt avaldada pehmekaaneline vihik-jutukas (Winnetou), nagu LRi sari ilmub ajakirja Looming kõrval. Juba esmase sirvimisega selgus, et materjal siin kaante vahel koosneb eranditult tõlgetest. Ühtki kodumaist autorit kaasatud pole. Vanuseastmeliselt on vaksiku märgisega tekstid jaotatud neljaks: väikelapsed, nooremad koolilapsed, vanem kooliiga ja täiskasvanud. Tegelikult oleneb kõik siiski lugejast, täisealisena on lastekirjandust vahel täitsa vahva lugeda. Ja lugemist on Raamatuvaksikus nii ilukirjanduslikku kui publitsistlikku (11 proosapala, kaks lühinäidendit, lehekülg piltluuletusi, kolm intrervjuud kirjanikega, 4 raamatu arvustust ja veel paar ülevaadet Hollandi ning Itaalia lastekirjandusest, lihtsalt mõtteid, + illustratsioonid).

Keskmisele ja vanemale koolieale pakutav kraam kohutas pisut pealkirjadega - „Tütarlaps ja surm”, Anni Swan või „Surm pimedas”, Robert Edmond Alter. Viimane on kunagi ilmunud Alfred Hitchcok`s Mystery Magazine`s, augustis 1963. Surma küll keegi neis juttudes ei saanud, kuid väike õudusevirve käis küll üle selja. Aga surma esines vene kirjaniku Junna Moritsi jutus „Värske kartul”. Realistlik külaelu, kus noored alkoholiuimas sõidavad end sodiks, julm. Selle kõrval jätsid kõige helgemad ja positiivsemad muljed ikka väikelastele kirjutatud jutud. Kui loomad on juba peategelased, siis ei saagi midagi halba ju olla.

Ehkki kõik autorite nimed olid mulle võõrad, esines siiski üks tuttav nimi. Õigupoolest ainult tema pärast kogu almanahh läbi loetud saigi. Viimastel lehekülgedel on avaldatud intervjuu Stanislaw Lemiga. Nagu ikka sellistel puhkudel, küsitakse ka Lemi käest, mis oli esimene raamat, mille läbi lugesite jne. Kui jutt läheb juba tänapäeva (peaks olema umbes 1980ndate lõpp) raamatutele, on Lem üsna pahane Läänes leviva kerglase kirjanduse suhtes. Ideaalse kirjastaja kohta ütleb ta nii:

„Ideaalne kirjastaja oleks see, kes arvestab küll lugeja maitsega, aga ei trüki siiski n.ö. „kõrgemat” sorti haltuurat. Saksamaa Liitvabariigis kehtib luksusmaks. Näiteks briljantidele. Aga mina kirjutasin artikli, kus soovitasin sisse viia n.ö. odavusmaksu, see tähendab: mida halvem raamat, seda kallim peaks ta olema. Kui keegi tahab seda jama osta, siis maksku see ka nagu kord ja kohus kinni.” (lk60)

Njah, eks arvata võib nii üht koma teist. Kui satun teinekord poes seisma ajakirjade kirju leti juurde, siis on isegi kahju, et enam ei ilmu Raamatuvaksikut. Väike brošüüri mahus kirjanduslik ajakiri, mis tutvustab ilmuvat lastekirjandust, oleks võinud ikka püsima jääda.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.