Indrek Hargla. Pan Grpowski 9 juhtumit.






Indrek Hargla. Pan Grpowski 9 juhtumit. Kuldsulg. 2001. 360lk.


Varem või hiljem pidi see juhtuma, et Hargla mu lugemislauale maabub, ja nüüd siis, nii umbes 20 aastat hiljem, ühe tema romaani ette võtsin. Jah, aga alustaks kõige tähtsamast: millest raamat räägib? Nagu pealkiri lubab, leiab siit kaante vahelt üheksa lugu, milles esineb nii ulme- kui krimiromaanile omaseid elemente. Kuid sama oluline on ka läbiv peategelane, Varssavis elav, pan Mieczyslaw Grpowski, keda Hargla iseloomustab nõnda:

„Meie uus tuttav oli äärmiselt tagasihoidlike maneeridega keskealine pikkade vurrude ja nirginäoga lühikest kasvu meesterahvas. Selline väga silmatorkamatu, poepidaja välimusega inimene, ja tegelikult oligi ta poepidaja – antikvariaadiomanik nimelt. Ta kandis tumeda ülikonnaga sobimatuid valgeid sokke – see detail on mulle eriti meelde jäänud. Veider ja võigas ristikujuline põletusarm muutis tema näo üsna eriskummaliseks.” (lk93)

Alguses ma ei taibanudki, miks just poolakas valiti peategelaseks, aga hiljem selgus, et usul on siin raamatus üsna tähtis osa. Kuna katoliiklus Poolas väga levinud on, siis loksusid vastused tasapisi paika. Ja Pan Grpowski ei ole siiski mingi papist poiss, ta omab sidemeid isegi Vatikaniga. Samas juhtumeid ei ole küll palju, mida lahendada, kuid see eest on need üpris ebaharilikud. Alustades kummitustest Inglismaa lossis ja zombidest ning lõpetades vampiiride ja natsikurjategijaga.

Ülesanne, mille Hargla endale võttis, on ta kenasti lahendatud. Ühendada kaks esmapilgul nii erinavat žanri kui õudus ja krimi, seda ei juhtu eesti kirjanduses just väga tihti. Ega ta vist esimeste lugude kirjutaise aegu veel ei teadnud, et juttudest raamat raamat saab. Üks väike moment jäi pisut häirima ka, poole romaani peal sai peategelane surma. Järgmises jutus oli pan Grpowski juba jälle elus ja tegevust jätkamas, aga no ikkagi. Olgu, tegemist on meelelahutusega, siis võib. Üldiselt on täitsa hea raamat lugemiseks. Hargla tunneb kirjutamise koodi, nii et oli põnev ja pinev, pooleli ei saanud jätta, ikka pidi loo lõpuni lugema. Kirjanik arenes kirjutamise käigus nii öelda käigu pealt. Loomulikult tuleb arvestada, et ta kirjutas selle sajandivahetuse paiku, tänase Harglaga ei saa neid jutte võrrelda.


Eesti Päevaleht

Paberiõgijad

Vein ja raamatud

Kirjanduslik päevaraamat

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.