Mihkel Ulman ja Lauri Vahtre. Tuulepealne maa.
Mihkel Ulman. Lauri Vahtre. Tuulepealne maa. Tammerraamat. 2009. 416lk.
Kui 17 aastane Toomas Roo Tallinna Reaalkooli jõudis, oli õppetöö juba alanud. Ta ei saanud varem tulla, sest pidi aitama vanemaid talupidamise juures. Et juhtus olema aasta 1917, siis sattus nii Toomas kui tema koolikaaslased ajalooliste sündmuste keerisesse. Kuulutati välja Eesti Vabariik, mida pidi kohe hakkama relvaga kaitsma. Täna teame seda sündmust nime all Vabadussõda. Tuulepealne maa ei ole ainult Toomase lugu, see räägib ühe väikese riigi tekkimise, eksisteerimise ja kaardilt kadumise loo aastatest 1917-1941 läbi mitme pea- ja kõrvaltegelase vaatepunkti.
On juba kirjutamata reegliks saanud, et raamat on parem kui film, aga siin päris nii öelda ei saa. Loomulikult ma mäletan 12-osalist teleseriaali, mida näitas ETV 2008. Lugemist hõlbustas seriaal sedavõrd, et Toomase häälena kõlas mu kõrvus Rasmus Kaljujärve hääl, Indrek Kallaste muutus Märt Avandiks, Maret Kallastest sai veetlev Mirtel Pohla jne. Nende vahelised suhted olid isegi meeles. Aga seriaali nägemata oleks seda raamatut olnud muidugi raskem hoomata. Abiks on küll värvilised pildid filmist raamatu lõpus, aga see pole siiski see. Lugedes on "Tuulepealne maa" ikka vägagi filmilik, et mitte öelda filmistsenaarium. Seda võib võrrelda ka näidendi teksti lugemisega, jah, draama see on, seda küll, kuid just dialoogid lühikeste remarkidega olid need, mis viisid lugu edasi. Kuid see eest dialoogi valdab autor hästi.
Nt ühe mossitava portretisti olemusest saab piisava ettekujutuse juba pelgalt kahekõna abil.
„Salusoo: Ilmselt ootasite midagi muud?
Maret: Ei, miks? Ma ju tean, et kunstnikud eriti jõukalt ei ela...
Salusoo: Kahjuks on see tõesti nii. Vaim nälgib ja hallitab, tõusikud praalivad, võim röhib rahulolust ja muudkui nuumab ennast.
Maret: Ja teie seate õiglust jalule?
Salusoo: Aga täpselt. Annan neile piltidega vastu vahtimist nii mis laksub. Kusjuures lasen endale veel maksta ka. Needsamad praalijad ja röhkijad maksavad. Nad vist arvavad, et siis on nad mu miskitmoodi oma lõa otsa saanud. Arvaku, arvaku... Küll me ükskord näeme!" (lk259)
Et lugeja ajalooliste sündmustega rohkem kurssi viia, on Lauri Vahtre lisanud iga peatüki lõppu väikese artikli ajaloolisest taustast. Nõnda muutub tagasihoidlik ekskurss minevikku veelgi usutavamaks. Nii võibki mõelda, et suur sõna Vabadus, see on ikka väga habras.
Saan ainult kadestada neid, kes täna koolis käivad, et miks ei võinud 90ndatel selline raamat ja seriaal valmida. Ajalootund koolipingis oleks muutunud palju populaarsemaks, kui ta seda oli. No vähemalt on tänapäeval selline asi olemas.
Kommentaarid
Postita kommentaar