Aleksandr Solženitsõn. Lenin Petrogradis.

LV 7. Minu kõige uuem raamat.

Aleksandr Solženitsõn. Lenin Petrogradis. Tõlkinud Jaana Peterson. SA Kultuurileht. LR 21-23. 2019. 184lk.

1917. aasta 3. aprillil saabub V. I. Lenin Petrogradi, astub soomusautole, peab kõne, põristab r-i ja hakkab võimule trügima. Raamat räägib, nagu pealkiri juba ütleb, ühest suuremast ajaloo epohhist Venemaal 20. sajandi alguses. Tegemist on järjega raamatule „Lenin Zürichis” (2018, nr 26-29, tlk. Jüri Ojamaa). Mõlemad kuuluvad omakorda veel suuremasse tsüklisse „Punane ratas”.

Aga lugemine läks mul küll vaevaliselt. Kui selle raamatu oleks avaldanud mõni nurgapealne kirjastus ja kirjanikuks oleks olnud keegi tundmatu autor, poleks ma ilmselt kümnendast leheküljest kaugemale piinelnud. Esimesed paar lehekülge nagu lubas midagi, aga siis läks justkui jutlustuseks, lõpmata pikkadeks arutlusteks, sisekõnedeks, tegevust pole ollagi, foon on minimaalne, et selline „oeh” raamat.

Aga millist elamust võib lugemisel pakkuda nt selline katkend:

"Õige tee otsing igas konkreetses situatsioonis igal konkreetsel ajahetkel ongi revolutsioonijuhi kõrgeim siht. Ja üha uusi ja uusi loosungeid otsides olla pidevalt valvel kõige uue ja kasuliku suhtes, napsata sellest kinni ja torgata parteilipule. Arutlustes vilksatas läbi, et üle Venemaa on provintsinõukogud praegu juba palju otsustavamad ja haaravad edukamalt kohalikku võimu, Petrogradis juba sellist asja ei näe – jah, see on suurepärane! Ja tuletame meelde, et ka Prantsuse revolutsioon elas üle munitsipaalse revolutsiooni ajajärgu, kohalikest omavalitsustest sai selle tugi. Selline olukord on märgatav ka meil! - võimalik, et ka meie revolutsioon saab nüüd provintsi kaudu tuule tiibadesse. (Muuseas, Kaasani nõukogus ei lasta meie omadel rääkidagi.)" lk 118.

Ja taolisi kuivavõita demagoogitsemisi on lehekülgede kaupa. Ma saan aru, et kirjanik on võtnud taotluslikult sellise hoiaku, et edasi anda seda leninlikku mõtteviisi, aga see kõik on väga ebameeldiv, samuti kui see periood ise. Solženitsõnil on paremaid raamatuid ka, või noh, kui hea see arhipelaagki nüüd oli teemana. Muidugi ma ei taha öelda, et see on kehv raamat. Tõsine ajaloohuviline leiab siit kindlasti palju äratundmist. Suviseks rannaraamtuks sobiks ikka lilled ja liblikad paremini. Parim osa raamatust on David Vseviovi järelsõna, milles ta toob välja olulisima – et ajalool on halb komme end korrata ehk siis: valvsust ei tohi kaotada

Katkend ERR

Eesti Päevaleht (intervjuu)