Frans Emil Sillanpää. Lõikuskuu.

LV 48. Raamat, mille pealkirjas on kuu, mil sa sündisid.

Frans Emil Sillanpää. Lõikuskuu. Tõlkinud Ilmar Palli. Eesti Raamat. 2016. 112lk.

Plaanide tegemine on üks äraütlemata tänamatu tegevus. Mõtlen küll, et loen kuus raamatut kuus, pärast aga läheb hoopis nii, et heal juhul saan kolmega ühele poole. Ikka tuleb midagi vahele, mis kurssi muudab, kuni avastan: eh, pagan, midagi jäi tegemata, aga järgmine kord... kindlasti.

Et siis jah, kunagi elas Soomes Tampere lähistel Viktor Sundvall, kes pidas samuti plaane. Ta oli kirjanik. Minevikus tunnustatud, nüüd unustatud. Pidevalt piinas teda mõte, et oma elu suurim teos, magnum opus, neljavaatuseline näidend täiskasvanuile ootab alles kirjutamist. Aga elu kulges teisiti. Nii sai temast perekonnapea ja kanalivaht kohaliku veekogu juures. Need päevad, kui möödas on elu sillerdav keskpäev, muutusid Viktorile tuimalt üksluiseks. Miski peale alkoholi ei suutnud asendada kaduma läinud noorusaja heiastust. Olla sirge seljaga, kui tuleb silmitsi seista keskeakriisiga, mitte igaüks ei pruugi sellega toime tulla. Kuid ühel põuasel augusti nädalavahetusel saabus külla Viktori noorpõlve sõbranne Maija, kes oskas pakkuda natukenegi lohutust, sest keegi teine ei suutnud mõista kirjanikuhärrat tema iseolemises. Korraks näis, et saabus õnn, aga see oli ainult süütu suvine flirt. Viimases hädas haaras Viktor pudeli järele, aga siis saabus surm.

Kui kolme sõnaga iseloomustada, siis on „Lõikuskuu” üks kurb, morjendav ja trööstitu raamat tüüne olmekirjanduse mailt. Tugevuseks pean siin eelkõige kirjeldusi. Kuna on suvi, siis Põhjamaa karget hingust siit just vastu ei koha. Ent ometi, üheks tegelaseks, kes taustal viibib on ilm. Kõuepilv, mis õhu klaariks müristab, vonkleb peatumata peatükist peatükki. Loodust ja hingemaastikke kirjutab autor kõrvaltvaatajana üpris osavõtlikult läbi. Dialoog jääb pigem napiks, ega stereotüüpne soomlane olegi väga jutukas juba oma natuurilt. Peale Viktori ja tema pere saab aimu tolle aja elust väikeses kogukonnas maal: külapeol tantsimas käivad noored, mille juurde kuulub suveöö sundimatu romantika. Ei mingit palehigis töörügamist. Mis peamine, mille üle nad ise ilmselt uhkust tunnevad – soome saun. Selleta nagu polekski Soome õige Finlandia.

Ega ma Viktori käitumise üle väga ei juurelnud (miks ta nõnda käitus?), lasin lehekülgedel end kaasa kanda. Aga hiljem mõtlesin, et kui kirjanik oligi loomekriisis, siis nt Maslow` püramiidi järgi, mis õigustab Viktori oleskelu, peab olema eneseteostuseks täidetud püramiidi madalama astme sektorid. Alustades joogist, söögist teiste toetusest jne, ilmselt jäi midagi vajaka. Saatesõnas öeldakse, et see on natukene autobiograafiline teos. Kuigi kirjanikud tavaliselt ei joo, pole ju võimalik pommis peaga kirjutada, tuleb välja, et Sillanpää oli olnud mõõdukalt napsulembene. Aga raamat on kirjutatud siis, kui ta pidas juba lesepõlve, eks see selgitab nii mõndagi.

Nagu kaanelt näha võib, on „Lõikuskuu” autor saanud elutöö eest Nobeli kirjandusauhinna (1939). Aga lugejana üllatusin, sest ootasin raamatust midagi muud, kas tammsaarelikku tüsedat proosat vms. Et Nobel, see on ju kirjandusmaastiku Mount Everest, mida tuleb lugeda hardunult ja alt üles vaadates. Aga kui nüüd teksti järgi otsustada, jäi raamatu teostus paraku rabedaks. Oli see tõlkija apsakas, toimetaja prohmakas, soome keele grammatika iseärasus või minu küündimatu keelevaist, kuid täit naudingut ma kätte ei saanud.

 No mida öelda selliste lausete kohta:
„See oli loomulik sissejuhatus külaliste minekust selleni, mida kumbki teadis olevat eesmärk. Vähehaaval jäädaks siin kahekesi.” /.../„Noorimad tegid paar vastuhakuliigutust ja olid särgiväel.” (lk76)

Niisugune sõnajärjestus paneb tõsiselt kukalt kratsima.
Mingi kiirustamise ja fragmenteerituse pitser jääb tahes-tahtmata sellist laadi iseloomustama. Samas võib-olla oli see taotluslik võte, sööt, mida ma alla ei neelanud, aga eks lugejad on samuti erinevad. Ehkki 80. aastaga on palju muutunud, nõustun kirjaniku sõnumiga, et elu läheb edasi. Kindlasti on Sillanpää hea kirjanik, kelle puhul ainult ühe raamatu najal ei saa veel otsustada kogu tema loomingu üle. Nii et saan vaid konstateerida fakti: avastada on palju-palju.