Jo Frost. Superlapsehoidja.



LV 27. Raamat targast naisest/tarkadest naistest.

Jo Frost. Superlapsehoidja.                                                                                                            Tõlkinud Annela Põial.                                                                                                              Tänapäev.                                                                                                                                          2008. 224lk.

Kunagisest TV-seriaalist, kus karmi olekuga Jo Frost osales, on meelde jäänud, et küll võisid need lapsevanemad ikka õnnetud olla. Laps(ed) võis(id) jonnida, moosisaia mööda lauda laiali määrida, piimaklaasi ümber lükata, aga lapsevanem ei tohtinud häältki tõsta. Need lapsevanemad meenutasid justkui mõnd hapu näoga mõmmikut, kes on lasteaia vilistlaste kokkutulekul torditükist teenimatult ilma jäänud, kõrvus kostmas mantra: nemad võivad, aga sina ei tohi mitte. Püksirihm kui karistusvahend oli oma otstarbe ammu minetanud. Õige ta ju on, et head lapsed, need kasvavad vitsata.

Selle raamatu näol ei ole tegu küll kirjandusega, selle sõna traditsioonilses mõttes, aga kui see kõrvale jätta ja nt LV punkti järgida, siis tasub mainida, et Jo Frosti tarkus ehk selles ongi, et ta tabas ära õige hetke, mil vajalikke samme astuda. Lastekaitse organisatsioonid olid teinud ära suure töö, et lapsi ei väärkoheldaks, vägivalda ei poolda mina ka, kuid tulemus oli see, mida näitas seriaal. Lapsed astusid vanematele pähe. Loomulikult olid need piirsituatsioonid, Eestis loodetavasti nii hull asi ei ole, iga laps on oma vanemale ikka kõige armsam. Aga Jo pakkus välja oma meetodid, kuidas saada hakkama kuni viie aastaste lastega, ilma vägivalla, karjumise ja uste paugutamisteta. Ei hakka siinkohal raamatut ümber jutustama, kuid tema soovitab kehtestada reeglid, mida hakkavad järgima kõik pereliikmed, kuni sellest saab harjumus ja rutiin. Põhiline murekoht on võim, kes keda kontrollib. Unustada ei tohi ka kiitmist, mitte selle eest, et laps teeb midagi head, vaid ka selle eest, et ta pole teinud midagi halba.

Isegi karistamisest on juttu. Vana hea, ei, halb ikka, nurgas seismine on samuti arsenalis alles. Nimi on küll „järelemõtlemise koht”, aga mõte on sama.

See on selline omamoodi kokteil nipi- ja nõuanderaamatust, millest saab soovitusi, nii laste magamamineku kui söömise, potil käimise kui ka teistega suhtlemise kohta. Veider küll, kuid vähemalt 2005 aasta seisuga Jol endal lapsi ei olegi. Milline pühendumine ikka võib ühe naisterahva sees olla. Kellel on väikeste laste korrale kutsumisega probleeme, võib seda raamatut uurida. Kas nüüd kõike kohe puhta tõena peaks võtma, seda otsustab igaüks ise. Mis Jo otsesõnu jätab välja ütlemata, kuid ridade vahelt lugeda saab, on see, et parem olgu õppustel raskem, siis on lahingus kergem. Tema ütleb, kui lapsele täna liiga palju järgi ei anna, siis on homme laps selle eest tänulik. Ja nii nagu iga suhe, peab ka lapse ja lapsevanema suhe rajanema vastastikusel austusel ja armastusel.

„Ära ütle: „Sa võid siis parki minna, kui sa kingad jalga paned.” Ütle parem: „Me lähme kohe parki, kui oleme sulle kingad jalga saanud.” Erinevus ütlemisviisis võib olla vaevu hoomatav, aga tulemuses vägagi märgatav.” (lk50)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.