Andrejs Pumpurs. Lāčplēsis.



LV 17. Raamat selle maa autorilt, mida viimati külastasid.

Andrejs Pumpurs. Lāčplēsis.                                                                                                       Tõlkinud K. Aben ja V. Beekman.    
Eesti Raamat.
1973. 160lk.                                      

Lätimaa oli suures ohus. Kokkukutsutud Baltimaade jumalate koosolekul teatab peajumal Perkon, et läänest on lähenemas röövvallutajad, kes allutavad kohaliku rahva oma tahtele ja usule. Ainult üks mees suudab olukorra päästa. Selleks kangelseks saab Lāčplēsis ehk Karutapja. Nõnda kulgebki Läti sangari lühike, kuid seiklusrikas elu pahalastega võitluse tähe all. Head on ikka ka, Karutapja leiab endale naise ja sõpru, pälvib rahva poolehoiu ning toob isegi korraks rahu oma kodumaale, kuid vastaste kavaluse abil saadakse temast ometi lõpuks jagu.

Eepos „Lāčplēsis” pajatab ühe Ida-Euroopa väikerahva igatsusest vabaduse järgi. Raamatu ilmumime langes kokku 1885. a. Läti III üldlaulupeoga. Selleks ajaks oli rahvuslik ärkamisaeg juba alanud. Tundub küll, et seda paatost ja tungi priiuse poole kumab siit vastu igast peatükist. Üllatama pani, et Karutapja kohtab üht riiakat naabrit, kes kerge vaevaga alla annab, Kalapuis on tema nimi. Tegu on Kalevipojaga. Midagi nende naabrite vahel pidi ikka olema. Ent huvitava sissepõike naabrite kultuurilukku raamat siiski pakub.

Läti nurmedel veel leidub
rohkelt odatagujaid,
veel on sadu, sadu käsi
valmis mõõka haarama.
Pange hüüdma sõjasarved,
mehed sõtta kutsuge.
Sellel päeval kogu rahvas
ühel meelel valmis on
kaitsma vabadust, kuis jaksab,
või siis ausalt surema!
(lk129)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.