Khalil Gibran. Hullumeelne.
Khalil Gibran. Hullumeelne.
Tõlkinud Rauno
Alliksaar.
LR 38
2018. 56lk.
Killud ja tähed
Khalil Gibrani
(1883-1931) on küll varem ka eestindatud, aga mul
puudub kokkupuude
tema tekstidega. Nüüd siis sattus lauale seesinane
vihk. Oma lühiduses
võib tema tekste liigitada nii proosaluuleks kui ka
miniatuurideks.
Erilmelised on nad kindlasti, kohati isegi allegoorilised,
puhuti
mõistukõnelised, vihjeid tehakse piiblile ning loomulikult ei puudu
taustal loodus.
Läbiva teemana muidugi mainitakse hullumeelsust. Lendas üle
käopesa see just ei
ole, aga midagi väikest, mida saab läbi lugeda ühe õhtuga
ja mille
üle mõelda... siin ikka on.
Aga üks kummaline mees see Gibran näikse olevat küll, näiteks eraklust otsib
ta lausa taotluslikult:
ta lausa taotluslikult:
„Olen selles
hullumeelsuses leidnud vabaduse ja kaitstuse, vabaduse olla üksi
ja kaitstuse
mõistmise eest, sest kui keegi meid mõistab, siis ta ka orjastab
meis miskit. Olen
leidnud nii üksinduse vabaduse kui ka kaitstuse, mille
annab mõistmatus.„
(lk5)
Viimases tekstis ta küsibki, miks siia maailma sattus, vahel on küsimusi rohkem
kui vastuseid, ehk siis, vastust teab vaid tuul.
Üks terviktekst veel siia.
Rohukõrs lausus
Rohukõrs lausus
sügislehele: „Sa teed langedes säärast
müra! Peletad kõik mu talveulmad laiali.”
müra! Peletad kõik mu talveulmad laiali.”
Lehts vastas
ükskõikselt: „Madalalt oled sa pärit ja
madalas sa elad, pahur laulutu asi! Sa ei ela ülal õhus,
sa ei tunne laulu kõla.”
madalas sa elad, pahur laulutu asi! Sa ei ela ülal õhus,
sa ei tunne laulu kõla.”
Sügisleht lebas
maas ja magas ning kui saabus kevad,
ärkas ta uuesti – ning oli rohukõrs.
ärkas ta uuesti – ning oli rohukõrs.
Ja kui tuli sügis
ja aeg talveuneks ning õhust langes lehti,
pomises ta enamisi: „Oh, neid sügislehti, nad teevad säärast
müra! Peletavad kõik mu talveulmad laiali.”
pomises ta enamisi: „Oh, neid sügislehti, nad teevad säärast
müra! Peletavad kõik mu talveulmad laiali.”
Kommentaarid
Postita kommentaar