Khalil Gibran. Hullumeelne.




Khalil Gibran. Hullumeelne.
Tõlkinud Rauno Alliksaar.
LR 38
2018. 56lk.

Killud ja tähed

Khalil Gibrani (1883-1931) on küll varem ka eestindatud, aga mul
puudub kokkupuude tema tekstidega. Nüüd siis sattus lauale seesinane
vihk. Oma lühiduses võib tema tekste liigitada nii proosaluuleks kui ka
miniatuurideks. Erilmelised on nad kindlasti, kohati isegi allegoorilised,
puhuti mõistukõnelised, vihjeid tehakse piiblile ning loomulikult ei puudu
taustal loodus. Läbiva teemana muidugi mainitakse hullumeelsust. Lendas üle
käopesa see just ei ole, aga midagi väikest, mida saab läbi lugeda ühe õhtuga 
ja mille üle mõelda... siin ikka on.

Aga üks kummaline mees see Gibran näikse olevat küll, näiteks eraklust otsib
ta lausa taotluslikult:

„Olen selles hullumeelsuses leidnud vabaduse ja kaitstuse, vabaduse olla üksi
ja kaitstuse mõistmise eest, sest kui keegi meid mõistab, siis ta ka orjastab
meis miskit. Olen leidnud nii üksinduse vabaduse kui ka kaitstuse, mille
annab mõistmatus.„
(lk5)

Viimases tekstis ta küsibki, miks siia maailma sattus, vahel on küsimusi rohkem
kui vastuseid, ehk siis, vastust teab vaid tuul.

Üks terviktekst veel siia.



Rohukõrs lausus

Rohukõrs lausus sügislehele: „Sa teed langedes säärast
müra! Peletad kõik mu talveulmad laiali.”

Lehts vastas ükskõikselt: „Madalalt oled sa pärit ja
madalas sa elad, pahur laulutu asi! Sa ei ela ülal õhus,
sa ei tunne laulu kõla.”

Sügisleht lebas maas ja magas ning kui saabus kevad,
ärkas ta uuesti – ning oli rohukõrs.

Ja kui tuli sügis ja aeg talveuneks ning õhust langes lehti,
pomises ta enamisi: „Oh, neid sügislehti, nad teevad säärast
müra! Peletavad kõik mu talveulmad laiali.”


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Giovanni Boccaccio. Dekameron.