Friedrich Hölderlin. Hyperion ehk Üksiklane Kreekamaa.


Friedrich Hölderlin. Hyperion ehk Üksiklane Kreekamaa.
Tülkinud Mati Sirkel.
LR 30-32.
2018. 152lk.

Kõrgelennuliselt unistaja märkmeid

Saksa idealism 18. sajandi lõpust, see on midagi harvaesinevat LR-i valikus.
Kui luuletajad kirjutavad proosat, siis tuleb valmis olla kõigeks. Muidugi
ei puudu raamatus peategelane, kes kirjutab kirju oma lähedastele. Kirju
viibimisest Kreekamaal, kus ta kunagi päriselt ei käinudki, kirju Saksamaalt,
kuhu ta justkui lõpuks tagasipöördub, aga ikkagi. Kõigest õhkub sundimatut
lüürilisust. Minategelasele on maailm allakäinud, ja seda juba aastal 1797,
ainus paopaik on veel loodus, aga kas seegi rahuldab rahutut hinge, vavevalt
küll. Lohutu oli see maailm.

Saatesõna, mille tõlkis Mati Sirkel, tänud talle, on kirjutanud kunagi Stefan Zweig.
Aga kes siis veel võinuks seda teha. Raske uskuda, et sedasi on üldse kirjutatud.
Nii raamat kui järelsõna on mõlemad peenetundelised, nüansirikkad. See on kui
pilk kuhugi kadunud maailma.
Julgen ainult oletada, et Hölderlin kirjutas raamatut kuskil katusekambris
küünlaleegi hubisevas valguses kõrval pokaal veini. 

" Me tahame kasvada üles kõrgustesse, sirutada harud ja oksad
laiali, aga maapind ja ilm viivad meid sinna, kuhu asjad peavad
minema, ning kui välk tabab su krooni ja lõhestab sind kuni alla
juurteni välja, vaene puu, mis saad sa sinna parata?
 Nii ma mõtlesin. Kas see pahandab sind, Bellarmin? Sa saad
veel paljutki kuulda.

 Kurb on just see, mu armas, et meie vaim võtab meelsasti eksleva
südame kuju ja hoiab meelsasti kinni möödalendavast kurbusest;
et mõte, mis peaks valusid ravima, jääb ise haigeks; et aednik, kes
roosipõõsaid istutab, rebib nii sageli käed nende vastu lõhki; ah, see
on nii mõnegi teinud sõgedamaks teiste silmis, keda ta muidu oleks
valitsenud nagu Orpheus; see on nii sageli muutnud kõige õilsama
inimloomuse pilkealuseks inimeste silmis, keda leiab igalt tänavalt;
taeva lemmikute kariks on see, et nende armastus on vägev ja õrn
nagu nende vaimgi, et nende südame vood liigutavad tihti jõulisemalt
ja kiiremini kui kolmhark, millega merejumal neid valitseb; ja see-
pärast, mu armas, ärgu keegi arvaku endast liiga palju." (lk36)

ERR

ERR (katkend)

Laiapea


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.