Annie Saumont. Aeg elada ja teisi jutte.


Annie Saumont. Aeg elada ja teisi jutte.
Tõlkinud Maria Esko.
LR 33-35.
2018. 120lk.

Tagasi olevikku

Loomulikult ei ole ma Prantsusmaal käinud. Mu ettekujutus Pariisist
on nii tunaeilne, kui veel olla saab. Oo, Pariis - kindlasti asub see
linn kuskil roosas udus. Vaieldamatult on just selles linnas üheaegselt
nii hedonismi epitsenter, kunstnike meka kui ka boheemlaset paradiis.
Muuseas, juba sõna Pariis oleks nagu tuletatud sõnast paradiis.

Aga kätte jõudis 21. sajand.

Saumont torkab nõelaga mu illusioonimulli katki. See Pariis, mida tema
näitab, on hoopis midagi muud. Enam ei istu kodanikud tänavakohvikutes
jõude ega kuula akordionimängijat bulvaril, oh ei. Samuti ei näita Saumont
Pariisi vahetult. Pigem on tema tekstid midagi, milles argipäeva
vahendatakse tegelaste sisekaemuste kaudu, kus rõhk on suhetel.

Olgu tänatud tõlkija saatesõna eest, milles seletatakse mõned sõlmed lahti.
Keel, mida Saumont kasutab, tundub väga imelik. Nagu ta ise ütleb, pidi
see olema maksimaalselt kõnelähedane.
Osade kirjavahemärkide eiramine kuulub lihtsalt tema stiili juurde.
Kunagi rääkis Triinu Tamm, et prantslastel pidigi olema stiil tähtsam,
kui loojutustamine, nii et jah, mida iganes. Kuid lugemise käigus harjusin
kiiresti nende teksti iseärasustega. Põhimõtteliselt oligi lihtsam lugeda nii,
et võtsin tekstid jutumärkidesse ja lugesin seda kui otsekõnet, sisemonoloogi.

Mingit kindlat ühendavat liini juttudel väga ei ole. Kord on peategelane
pensionile saadetud õpetaja, siis mehest lahku läinud naine. Kirjanik sekkub,
õigemini korjab teema üles siis, kui kõigil kisub kuidagi kiiva. Aga must masendus
ei tundu tegelasi alla neelavat, vaikimisi ikka trotsitakse saatust.
Kui ei oleks neid prantslaste nimesid Jeanid ja kes nad seal kõik on, siis
ei usukski, et elatakse Prantsusmaal. Tegelased on kuidagi üldinimlikud, elust
enesest. Nad võiksid elada kas või kõrvaltänaval.

Näiteks kahes jutus võib arvata, et Saumont räägib endast. "Pühendus", milles
kirjanik käib lugejatega kotumas Lille`is ja "Külastus", kus vangalt külastab
tibikirjanik, keda piidleb peategelasest kinnipeetav raamatukoguhoidja.
Mõlemad on head, lühikesed, teravad. Midagi enamat lühiproosast oodata
oleks juba... veider.

Katkend "Külastusest".

Järsku ta ägiseb nagu hakkaks õhk otsa saama, Kas te arvate, et
väljas on elu lihtne? Selles neetud väikeses mõttetus maailmas.
Heitununa võõrandununa alasti. Et ta on väsinud sõnade voorusest
jutlustamisest, sõnade võlu ülistamisest, otsustanud tunnistada,
et raamatutes, nii nagu ka väljaspool raamatuid, ei ole miski
ette teada, miski pole kindel.
Kokkuvõtteks tegi meile selgeks, et tal on meile üsna vähe anda,
kui siis ainult ülestunnistus, et ka tema ise otsib abi, mis keeras
nüüd mängulava korraga teistpidi. Liiga hilja, et hakata talle
seletama, et ta on selle jutuga valesse kohta roninud ja käed süles /
pakun endale hetke täis / igavikku (lk76-77)

ERR (esimene lugu)

Looming

marca

Laiapea

Postimees

Raamatutega










Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.