Aino Pervik. Kaetud lauad.

 



Aino Pervik. Kaetud lauad.
Eesti Raamat. 1979. 192 lk.

Tuntud lastekirjaniku esimeses romaanis täiskasvanuile ei leidu mereröövleid ega seikluseid, küll aga on siin argipäeva, ja seda kohe ohtralt. Peategelaseks on filoloogia õpingutega ühele poole saanud Eba Kummel, kes nüüd, varastes kahekümnendates, astub ellu. Tööle asub ta muuseumis võimalusega teha teaduslikku uurimust kunagise kirjaniku elu ja loomingu põhjal. Saatusel on aga teised plaanid, Eba töö ei edene ja ega tal suhted vastassooga just ka sujuvalt kulge.
Mind hakkas huvitama, et kes see salajane, siin küll väljamõeldud kirjanik (Johanna Kent) võis olla, kelle muuseum Kadriorus asus. Vihjeid oli nii palju, et ta elas mõnda aega Pariisis, aga lõpetas 40ndatel kuskil vaimuhaiglas. Sõelale jäi ainult üks variant - K. A. Hindrey, aga tema oli ju mees, aga see selleks. Muuseas, mehed on siin enamus kaabakad, lurjused ja liiderlikud lipitsejad. Kummaline kuju on ka see Eba Kummel, kohati tundehell, siis jälle karm, kuid õiget meest ta leiagi. See avaliku elu tegelane, Harald Ark, kes kohtleb Ebat nagu toapoissi, saadab teda alt baarist süüa tooma ja võtab teda, nagu tahab, pärast aga hülgab, ei avalda mingit kaastunnet. Ja ometi on Eba temasse kiindunud, hoolitseb tema eest ja meenutab veel hiljemgi varjatult, kui on ise juba uues suhtes.
Ei saa öelda, et siin väga palju põnevust oleks olnud, ilmselt ei kuulu ma sihtruppi ka, aga sellegipoolest oli huvitav lugeda selle kadunud ajastu kohta. Miljöö tabamisel oli autor kohati hinnalandust tegemata detailne. Kõik need kohviku lõhnad, sügisesed pargid ja väikesed korterid kerkisid korraga mu meeltesse ning aitasid meeleolu loomisele kaasa. Aga võib-olla ma eksin ja mõni pilt võib tänapäevalgi tuttav ette tulla, nagu järgnev:
"Tuba täis ajakirjavirnu, raamatuid ja raamatuid. Riidekapid olid raamatud juba kööki tõrjunud. Järel olid kirjutuslaud, kušett ja tugitool. Kohvilauaks kasutas Ines kokkupandavat serveerimislauakest, mis muidu köögis seisis." (lk 175)
Just, ja kohvi juuakse siin raamatus ikka liitrite kaupa. Kui juba kulinaarseks minna, siis pidin jälle guugeldama, need võõrad mõisted ei anna asu.
"Ta oli katnud kööki rikkaliku lõunalaua. Pruunid kartulid rohke sealihaga ja suitsusink, hapukurgid, värsked kurgid, vekitud aedmaasikad." (lk 155)
Vekitud? Keeleveeb ütleb, et see on "kok kuumutades konservima. Vekitud aedvili, liha."
Aga mitte ainult söögilaua ääres ei möödu need leheküljed, ehkki pealkiri selle otseselt vihjab, tubase meelelahutuse täidab helendav ekraan.
"Vaatasime televiisorit. Soomest tuli ameerika film, mille aluseks oli too skandaalne raadiokuuldemäng, kus tõe pähe mängiti maha marslaste kallaletung Maale. Raadio andis hoiatusi, teateid, senaatorite kõnesid elanikkonnale. Need olid nagu tõelised, sest matkiti tõeliste riigimeeste hääli." (lk 188) Wells!
Ka lembestseene on sisse jäänud, ei tahaks seda üldse mainida, aga et need olid tehtud nii delikaatselt, siis ühe näite kopeerin.
"Lesisime tihedasti kõrvu diivanil ja kuulasime muusikat. Isegi armastasime muusika saatel, Joelil oli selleks mitu pala välja valitud." (lk 139)
Kultuursust õhkab siit raamatust mitme nurga alt, tsiteerimiseks võiks valida lõike nii algusest, keskelt kui lõpuks. Kuna raamatu leidsin taaskasutuskeskusest, see on isiklik, siis harlilik pliaats oli lugedes pidevalt käeulatuses. Ühe mõtte lisan veel.
"Mulle meeldib vaadata vanu albumeid. Endised inimesed koltunud fotodel hakkavad minu jaoks elama. Või õieti hakkavad mulle elama nende silmad, mis vanadel piltidel sageli hirmus puised tunduvad, seda rohkem aga mu mõtteid köidavad. Tunnen selle puisuse pinget ja see on minu jaoks elav."
(lk 150)
Olen täitsa nõus, minu jaoks hakkasid ka tegelased, olid nad siis närukaelad või mitte, siin raamatus elama ainult sõna abil ja vahendusel, sest Pervik valdab sõna, minu sõna selle peale. Tegelikult ootasin, et lavale astuvad kunstnikud, kulturnikud, saab näha boheemlaste pummeldamisi (a-la "Jumalat ei ole kodus" R. Kaugver), kes elasid nõukogude ajal kuskil omas maailmas, aga seda ei olnud. Palju muud küll, tuusikuga puhkusele minekut, tutvuske kaudu leti alt Jugoslaavia saabaste hankimist jne. No ja veel on siin riivamisi mainitud seda naisküsimust, emantsipatsiooni, eneseteostust. Kas rühmata andele või anduda rühmale? (Alliksaar) Kas pooldada karjerismi või panustada lastele. Viimasele küsimusele annab autor juba esimesel leheküljel vastuse ära, aga lugemist see ei takistanud. Jah, oli haarav lugemine, mitte tipp, aga mõtlemapanev siiski. Pole lihtne olla naine.
Neid vanu raamatuid tavaliselt uuesti välja ei anta, aga veider küll, kuid kirjastus Tänapäev tegi 2017 uustrüki. Panen siis mõlema pildid siia. Mu meelest vana on kuidagi kõnekam, uus on liiga jahe ja digi, kuid see on rohkem maitseasi juba.

Sving pastellides




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

August Gailit. Toomas Nipernaadi.