Teet Kallas. Eiseni tänav.

 

Teet Kallas. Eiseni tänav.

Eesti Raamat. 1979. 280 lk.

Selle raamatu lugemist olin mitu aastat edasi lükanud, aga loll, kes vabandust ei leia. Mõne aasta eest loetud jutukogu "Öö neljandas mikrorajoonis" jättis piisavalt soodsa mulje, et Kallase juurde jälle tagasi tulla, aga siis tulid juba teised raamatud vahele ja nii ta läks. Nüüd siis sain selle läbi loetud ja ongi tagumine aeg teha paar ülestähendust.

Kallast on peetud enamasti linnakirjanikuks, kelle radarile naljalt küla, kolhoos ega provints ei satu, tema leidis ikka midagi muud. Rahvaluulekoguja Matthias Johann Eiseni järgi nime saanud tänav asub kuskil Tallinna kesklinna kandis, trammiliini nr 1 vahetus läheduses, kuid kaardilt ei tasu seda kohta otsida. Tegemist on väikese ja vaikse endasse sumbuva tänavaga, aguliga suurlinna südamikus, kus inimesed elavad mitu põlve kõrvuti, teavad üksteist lapsest saati ja tunnevad end kui vanajumala selja taga olevat. 

Peategelaseks on 26. aastane veidi ujeda ja malbe iseloomuga Rein Kasemaa. Tema elu on kulgenud mööda sirget joont: lasteaed, kool ehkki õpinugud jäid pooleli, sõjavägi, paar töökohta, abielu, laps, korter. Mis sa hing veel oskad tahta? Võimalik, et kõik oleks läinud teisiti, aga siis hiilis ligi keskeakriis, kui midagi ei muutu, tähendab muutub, aga läheb igavaks, kipub korduma.

Oma nõuannetega on kohal sugulane Ivo, tõlkija-Boheemlane, kes soovitab kolida ära Mustamäele, pole Reinul ju korteris ei sooja vett ega külmikut, käimla asub üldse koridoris. Teine kord soovitab pommis peaga kirjanik Edvin Pärn seikluse huvides rikkuda abielu, ja näikse, et Reinu saatus on seega otsustatud. 

Kui elu ise juhused hõbekandikul ette serveerib, siis ole ainult valmis need üles noppima, truudus on juhuse puudus vms, arvab peategelane. "Elada tuleb niimoodi, et hiljem poleks piinavalt valus... Hm. Ostrovski." (lk 160)  Rein oli küll veendunud, et ta ise suudab oma käekäiku määrata, aga tegelikult oli ta hoopis  marionett. Nii tuleb tal olla teiste tõugata ja tõmmata, lükata ja nügida, kuni elu teravad nurgad maha lihvib. 

Arvestades hetkeolukorda, sõda ja teised päevauudised, soovitada väga ei tihka, aga et vana raamat, siis ilmselt on paljudel loetud ka juba. Oli kohati rusuv, et mitte öelda masendav, mis hõlpu seal Vene ajal ikka ollla sai, roosamannat ja suuremaid õnnepalanguid just ette ei tulnud. Natuke oli isegi nalja, sai ära käia Viru hotellis ja metsas seenel. Ent siiski, mingil sõgedal põhjusel nautisin lugemist, sest hoida kõrvale tugeva prosaisti loomingust oleks ausalt öeldes lausa patt.

Goodreads